Jõulud 1914: ei ole sääl rahust juttu, kus kaalu pääl seisab tervete riikide ja rahvaste saatus

 (4)
Jõulud 1914: ei ole sääl rahust juttu, kus kaalu pääl seisab tervete riikide ja rahvaste saatus
Vene armee esimeses maailmasõjas.Foto: Youtube, Kaader videost

Mida tähendasid jõulud täpselt 100 aastat tagasi? Mida tähendas jõulurahu 1914. aastal, mil maailm oli paisatud esimese maailmasõja keerisesse ja isegi suurte pühade ajal täitsid ajalehti hukkunud sõjameeste nimekirjad?

Ja mida tähendavad jõulud aastal 2014? Mitu nädalat on arutatud, kas jõulud tulevad sel aastal lumega või lumeta, kuid mida tähendab meie jaoks jõulurahu tänasel päeval? Millest kirjutavad ajalehed? Mille üle rõõmu tunda ja tänulik olla, kui veedame jõuluõhtut pere või sõprade seltsis?

Järgnevalt avaldame loo "Kui valgus tuli", mis ilmus Võru Teatajas 23. detsembril 1914. aastal. 

On olemas üks armas lugu, mida häälmeelel kuulsime lapsena – lugu, mis leiab teed meie hingesse ka pärastki, toredatel elupäevil. On olemas üks mälestuspüha, mil tuletatakse meelde seda lugu. Kirikukellad helisevad siis ja tuled süüdatakse põlema, et oleks valgust. Sest see armas lugu kõneleb meile valgusest, mis algas aastatuhandete eest ja koitis üle maailma, peletades inimeste südamepimedust.

Jõulud - valgusepühad. Piiblimailt kostab meile vagajutt hingeliku valguse toojast ning siin, Põhjamaal, rõõmustati juba vanal hallil ajal tagasipööravast päikesest, kes talvise pööripäeva järel uuesti suuremat valgust hakkas tooma.

Jõulud - rahu ja rõõmu pühad. Vähemalt nii oleme neid harjunud nimetama ning rahu ja rõõmu nendest uskuma. Ja kirikutes oleme ikka laulnud „ Suur rahupõlv on taeva all…“

Teisiti on see meil tänavu. Sõjakära täidab terveid riikisid ja rahvaid ja vaenuhüüd kostab põhjast lõunasse, läänest idasse. Palju meie kodumaa poegi, vendi, sõpru, sugulasi on vaenuväljal. Nemad on väljas kaitsmas meie kodu, varjamas meie isamaad. Miljonid väehulgad seisavad üksteise vastu ja hävitavad teine teist. Ei ole sääl rahust juttu, kus kaalu pääl seisab tervete riikide ja rahvaste saatus.

Meie mõtleme kõige selle peale neil päevil, mida oleme harjunud pühitsema kui rahu ja rõõmu pühi. Meie mõtleme selle kõige peale neil päevil, mil ükskord valgus tuli, aga nüüd sõnumed tulevad veristest lahingutest. Ja nii mõnelegi meist tulevad pühiks vast kurvad, kurvad sõnumed ausas võitluses langenud omastest.

Aga meie siin kodus, kus meil võimalik on endist harilikku elu edasi elada, siin, kuhu sõda oma verist kätt ei ole saanud sirutada – meie siin tahaksime siiski tunda jõulusid. Tahaksime tunda, et need pühad nüüdki saavad olla meie valgusepühadeks, kuigi meie laulda ei taha ega või „Suur rahupõlv on taeva all…“

Tahaksime nimelt uskuda, et need suured sõjalised sündmused, mis tänavusi jõulupäevi tumestavad, saavad viimaks valgusepäeviks meile ja tervele meie riigile. Tahaksime loota, et nüüdsete raskete aegade järel tulevad pea paremad päevad, mil meiegi kodumaa vabaneb kõigist neist ära iganenud eesõigustest, mis vanal hallil ajal Balti herrade poolt meile pääle laotatud ja millede all meie rahvas niipalju kannatanud.

Ja rõõmustada tahaksime, kui kuuleme, et meie riigi väehulgad tagasi hoiavad vaenlasi, kes meie maad ja riiki ähvardavad. Ning kui meie mõtleme, et meie vägede vapruse läbi on senini terve ja vaenlastest puutumata püsinud meie väike armas Eesti kodupaik siin Läänemere rannal ning loota on, et sõjakära vast edaspidi siia ei ulata - siin on meil küllalt põhjust ka tänavusi jõulusid pühitseda, olgugi küll vaiksemat kui vast kunagi enne.

Helisegu kirikukellad, põlegu tuled ja kostku jõululaul. Betlehema armas vagajutt kostku uuesti meie hingesse ja tehku meid lasteks ühes lastega. See valgus, mis säält kord koitis, leidku nüüdki tee inimeste südamepimedusse ja istutagu sinna usi paremaid, puhtamaid mõtteid.

Jõulu tuled – need on tuled mälestuseks sellest ajast, mil valgus tuli…Süttigu neist põlema kõik tuled ka meie hinges. 

Võru Teataja, esmaspäev 23. detsember 1914

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Jõulud 1914: ei ole sääl rahust juttu, kus kaalu pääl seisab tervete riikide ja rahvaste saatus

 (4)
Jõulud 1914: ei ole sääl rahust juttu, kus kaalu pääl seisab tervete riikide ja rahvaste saatus
Vene armee esimeses maailmasõjas.Foto: Youtube, Kaader videost

Mida tähendasid jõulud täpselt 100 aastat tagasi? Mida tähendas jõulurahu 1914. aastal, mil maailm oli paisatud esimese maailmasõja keerisesse ja isegi suurte pühade ajal täitsid ajalehti hukkunud sõjameeste nimekirjad?

Ja mida tähendavad jõulud aastal 2014? Mitu nädalat on arutatud, kas jõulud tulevad sel aastal lumega või lumeta, kuid mida tähendab meie jaoks jõulurahu tänasel päeval? Millest kirjutavad ajalehed? Mille üle rõõmu tunda ja tänulik olla, kui veedame jõuluõhtut pere või sõprade seltsis?

Järgnevalt avaldame loo "Kui valgus tuli", mis ilmus Võru Teatajas 23. detsembril 1914. aastal. 

On olemas üks armas lugu, mida häälmeelel kuulsime lapsena – lugu, mis leiab teed meie hingesse ka pärastki, toredatel elupäevil. On olemas üks mälestuspüha, mil tuletatakse meelde seda lugu. Kirikukellad helisevad siis ja tuled süüdatakse põlema, et oleks valgust. Sest see armas lugu kõneleb meile valgusest, mis algas aastatuhandete eest ja koitis üle maailma, peletades inimeste südamepimedust.

Jõulud - valgusepühad. Piiblimailt kostab meile vagajutt hingeliku valguse toojast ning siin, Põhjamaal, rõõmustati juba vanal hallil ajal tagasipööravast päikesest, kes talvise pööripäeva järel uuesti suuremat valgust hakkas tooma.

Jõulud - rahu ja rõõmu pühad. Vähemalt nii oleme neid harjunud nimetama ning rahu ja rõõmu nendest uskuma. Ja kirikutes oleme ikka laulnud „ Suur rahupõlv on taeva all…“

Teisiti on see meil tänavu. Sõjakära täidab terveid riikisid ja rahvaid ja vaenuhüüd kostab põhjast lõunasse, läänest idasse. Palju meie kodumaa poegi, vendi, sõpru, sugulasi on vaenuväljal. Nemad on väljas kaitsmas meie kodu, varjamas meie isamaad. Miljonid väehulgad seisavad üksteise vastu ja hävitavad teine teist. Ei ole sääl rahust juttu, kus kaalu pääl seisab tervete riikide ja rahvaste saatus.

Meie mõtleme kõige selle peale neil päevil, mida oleme harjunud pühitsema kui rahu ja rõõmu pühi. Meie mõtleme selle kõige peale neil päevil, mil ükskord valgus tuli, aga nüüd sõnumed tulevad veristest lahingutest. Ja nii mõnelegi meist tulevad pühiks vast kurvad, kurvad sõnumed ausas võitluses langenud omastest.

Aga meie siin kodus, kus meil võimalik on endist harilikku elu edasi elada, siin, kuhu sõda oma verist kätt ei ole saanud sirutada – meie siin tahaksime siiski tunda jõulusid. Tahaksime tunda, et need pühad nüüdki saavad olla meie valgusepühadeks, kuigi meie laulda ei taha ega või „Suur rahupõlv on taeva all…“

Tahaksime nimelt uskuda, et need suured sõjalised sündmused, mis tänavusi jõulupäevi tumestavad, saavad viimaks valgusepäeviks meile ja tervele meie riigile. Tahaksime loota, et nüüdsete raskete aegade järel tulevad pea paremad päevad, mil meiegi kodumaa vabaneb kõigist neist ära iganenud eesõigustest, mis vanal hallil ajal Balti herrade poolt meile pääle laotatud ja millede all meie rahvas niipalju kannatanud.

Ja rõõmustada tahaksime, kui kuuleme, et meie riigi väehulgad tagasi hoiavad vaenlasi, kes meie maad ja riiki ähvardavad. Ning kui meie mõtleme, et meie vägede vapruse läbi on senini terve ja vaenlastest puutumata püsinud meie väike armas Eesti kodupaik siin Läänemere rannal ning loota on, et sõjakära vast edaspidi siia ei ulata - siin on meil küllalt põhjust ka tänavusi jõulusid pühitseda, olgugi küll vaiksemat kui vast kunagi enne.

Helisegu kirikukellad, põlegu tuled ja kostku jõululaul. Betlehema armas vagajutt kostku uuesti meie hingesse ja tehku meid lasteks ühes lastega. See valgus, mis säält kord koitis, leidku nüüdki tee inimeste südamepimedusse ja istutagu sinna usi paremaid, puhtamaid mõtteid.

Jõulu tuled – need on tuled mälestuseks sellest ajast, mil valgus tuli…Süttigu neist põlema kõik tuled ka meie hinges. 

Võru Teataja, esmaspäev 23. detsember 1914

Maakonna uudised