Meie pere number üks hoidis on mustsõstramoos

Paljudes riikides peetakse sõstraid lausa delikatessiks. Eks inimene hindab ikka rohkem seda, mida endal käes pole. Minu arvates on mustsõstar lausa geniaalne mari. Kelle jaoks maitse liiga intensiivne, võiks proovida sobivaid lisandeid leida. Näiteks mustsõstrad vaniljekastmega. Moosi võib segada maitsestamata jogurtisse.

Mustsõstramoos säilib kenasti ka toas kapis, ei pea sugugi keldris olema. Peamine on ühtlane temperatuur. Purgid pesen hoolikalt (ja vanamoodsalt) sooda ja äädika või sinepipulbriga. Kaaned asetan korraks keeva vette. Nii purgid kui kaaned kuivatan puhta rätikuga ära. Minul pole sõstramoos veel kunagi käärima läinud.

Minu järgmine "hoidis" on mustsõstraliköör

Paned kõige ilusamad ja küpsemad sõstrad pudelisse, lisad suhkru ja viina ning ootad jõuludeni. Ja jällegi - poelikööriga pole mõtet võrreldagi, sest koduse märjukese maitse on niivõrd palju ehedam.

Metsmaasikaid oli sel aastal palju

Sel aastal oli vähemalt Lõuna-Eestis täielik metsmaasika-uputus. Ma ei ole iial nii suuri metsmaasikaid näinud. Tegin paar purki delikatessmoosi - erilisteks juhtudeks. Omamoodi võlu annab moosile ka mälestus sellest, kuidas palaval suvepäeval marju korjates sääskede ja parmudega võitlesin.

Kui keegi küsib, milleks ise hoidiseid teha, kui saab ka poest osta, tooks mina esimeseks argumendiks just maitse. Keskmine poehoidis jääb kodumoosile ikkagi alla. Mõni ökomoos võib küll väga hea olla, aga ka hind on siis päris krõbe. Pealegi on mulle kuidagi loomuvastane lasta
maal marjadel põõsa küljest maha kukkuda ja osta ise poest moosi. Mustsõstrapõõsas on väga tänuväärne taim - isegi kui sa oled vilets hooldaja, annab ta enamasti ikka saaki.

Kui jahimees kiitleb omalastud põdraga, siis ei ütle ju keegi, et mis mõte sellel on, osta poest vorsti. Ise tehtud on ikka ise tehtud ja seda rõõmu on raske millegagi võrrelda. Pealegi - põhimõtteliselt võib lasta kõik asjad enda eest ära teha, aga millega me siis oma aega veeta tahaksime?