Eesti tunnustatuim taluhäärberite uurija Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi kirjutab oma monograafias „Halliste kihelkonna taluhäärberid - moodsa taluelu sümbolid", et varasemaist taluhäärbereist ruumijaotuselt oluliselt erinenud Puisi uue maja ehituskavandi tegi vahetult enne Esimest maailmasõda 1913. aastal Karl Burmani ja Artur Perna arhitektibüroo.

Pärdi kirjutab, et talumaja kohta väga suure, nelja korstnaga juugendliku puumaja põhikorruse pindala oli projekti järgi 300 m², peale selle lahtine avar veranda (25 m²) ning lisaks 70-80 m² mansardkorrusel ehk kasulikku pinda kokku umbes 400 m². Eluruumid olid projekti järgi 11 jalga ehk 335 cm kõrged. Alumisel korrusel oli avar ühine köök talurahvale ehk peremehele ja pererahvale ehk talu tööperele, suur söögi- ja eluruumina kasutatav peretuba ning eraldi magamistoad poistele ja tüdrukutele.

Peremehe poolel olid veel kabinet ehk töötuba, võõrastetuba ehk saal ja söögituba, mida eraldas kokku lükatav sein (pindala kokku 54 m²), kaks magamistuba, vannituba, kaks väljakäiku, kolm sahvrit ning lahtine rõdu ehk veranda.

Mansardkorrusel olid kolm magamistuba, käimla ja palkon. Ehkki majja olid projekteeritud nii vannituba kui ka kolm WC-d, ei olnud veel 1939. aastal talus veevärki. Projekti järgi pidi majal olema punaseks värvitud sindlikatus ja seinad väljast vooderdatud püstlaudisega.

Välisilmelt sarnanes maja üpris palju vene kirjaniku N. Grušetski Peterburi lähedal Kellomäkil asuva villaga, millega K. Burman ja A. Perna võitsid 1913. aastal ülevenemaalise arhitektuurivõistluse.

Puisile järgnes Suure- Losu 1914. aastal avaldati ajakirjas Talu veel teise 1913. aastal Burmani ja Perna büroos tehtud talumaja joonised. See oli eelmisega enam-vähem ühesuurune (kasulikku pinda kokku ca 380 m², sh põhikorrusel üle 300 m², teisel 70-80 m² pluss avar kelder) mansardkorrusega väga esinduslik kivihoone. Majas oli kokku 12 tuba, sealhulgas saal (üle 30 m²), sama suur söögituba, avar kabinet, viis magamistuba, neist kolm teisel korrusel.

Kolm tuba oli mõeldud taluteenijaile - suur (üle 30 m²) ühine söögi- ja elutuba ning eraldi magamistoad mees- ja naistöölistele (poiste tuba ja tüdrukute tuba). Pererahva (teenijate) ja talupere poole vahel paiknes ühine suur köök, millest puhvetitoa kaudu pääses söögituppa.

Puisi majaga võrreldes on ruumiprogrammis tehtud mitu muudatust. Puisil oli köök söögitoast koridoriga eraldatud ja ebamugavalt kaugel, samuti puudus eri ruum toidunõude hoidmiseks nagu siinne puhvetituba köögi ja söögitoa vahel. Maja all oli suur mitmeruumiline täiskõrguses kelder, kuhu pääses köögi esikust. Selles majas sai peremehe kabinetti nii eeskojast kui pere elutoast, samas kui Puisil asus kabinet magamistoa kõrval ning sinna pääses ainult eestoast.

Lisaks olid majal kaks rõdu, üks lahtine ja üks kinnine veranda, vannituba ja kaks käimlat. Ruumid olid majas väga kõrged: esimesel korrusel 12 jalga (366 cm) ja teisel 11 jalga (335 cm).

Heiki Pärdi arvates oli ilmselt selle projekti alusel, ehkki mitte täpselt selle järgi ehitatud nüüdseks samuti hävinud Suure-Losu talu häärber Abja vallas Perakülas.

Puisi häärberit meenutab makett Kui Heiki Pärdi 2000. aasta kesksuvel eksirännakuil, küsitledes kohalikke inimesi, lõpuks Puisile jõudis, oli ta enda sõnul väga pettunud, nähes puidust häärberist võsa vahel säilinuna vaid paari vettinud palgijuppi. Ka toona veel püsti olnud kunagi uhked maakivist laudad ja tallid on tänaseks juba varemeis.

1941. aastal viieaastasena koos aasta noorema venna ja emaga kodust Siberisse küüditatud praegu Tartus elava talu peretütre Valve Luuka arvates hävis Puisi häärber, mis oli palkmaja, just sellepärast, et seal ei olnud elektrit. Nõukogude aja alguses, mil Puisil oli kolhoosi noorkarjalaut, tulid tema sõnul sinna mingid üürnikud, kes ühes otsas elasid ja teises otsas põletasid.

Omaaegse Puisi taluhäärberi ilust ja suursugususest saab täna aimu vaid maketi põhjal Abja muuseumis. Esinduslik makett valmis Abja vallas tegutseva MTÜ Kodukuru eestvõttel tunnustatud meister Peet Veimeri kätetööna.

1998. aasta jõulude eel Abja päevakeskuses toimunud maketi esitlusel tänas selle valmimisel nõu ja jõuga abiks olnud Heiki Pärdi MTÜ Kodukuru juhatuse liiget Vivian Patust, kes sai niisuguse suure asjaga hakkama, teadmata üldse, kust ta rahagi saab.

Puisi häärber ehitati Pärdi teada valmis mitte päris projekti järgi. Seetõttu on ajakirja Põllumajandus 1913. aasta väljaandest leitud väheste põhiplaanide, vaadete ja jooniste põhjal valminud makett selle autori kombineeritud ideaalmaja, mida päris taolisel kujul kunagi pole olnud. Põhjusi, miks MTÜ Kodukuru valis maketi valmistamiseks just Puisi häärberi, oli Vivian Patuse sõnul kolm: häärber asus Halliste kihelkonnas, häärberit nagu ka sellest üldist ettekujutust andvat fotot meieni säilinud pole ning see oli esimene kutseliste arhitektide projekteeritud häärber, mille üks arhitekte Artur Perna oli Abja kandist pärit.

Teada olevalt pidas Artur Perna isa Jaan omal ajal Abjas kõrtsi. Lapsepõlves kolis Artur koos isaga Jämejala lähedale Jutu tallu. "Ka seal on väga uhke häärber - hoopis teistsugune kui see siin, mille ta omakandi inimestele projekteeris," kõneles Heiki Pärdi 1998. aastal Abjas. Telliskivist väga esinduslik ja suur Jutu häärber on Pärdi andmeil ka päris hästi säilinud.