Andres Kull püüab kohta 2016. aasta olümpiamängudel ja püssi niipea veel põõsasse ei viska

<span style="font-size:11.0pt;line-height:107%; font-family:&quot;Calibri&quot;,sans-serif;mso-ascii-theme-font:minor-latin;mso-fareast-font-family: Calibri;mso-fareast-theme-font:minor-latin;mso-hansi-theme-font:minor-latin; mso-bidi-font-family:&quot;Times New Roman&quot;;mso-bidi-theme-font:minor-bidi; mso-ansi-language:ET;mso-fareast-language:EN-US;mso-bidi-language:AR-SA">Andres Kull püüab kohta 2016. aasta olümpiamängudel ja püssi niipea veel põõsasse ei viska</span>
Andres KullFoto: Helme Kihelkonnaleht

Andres Kull (43) on alates kaheteistkümnendast eluaastast tegelnud laskespordiga. Nüüd püüab ta kohta 2016. aasta olümpiamängudel. Sellest, miks ja kuidas ta spordile pühendub, räägib ta juba ise.

Kuidas te selle laskespordi juurde jõudsite? 

Suuresti läbi perekonna, kuna vend hakkas natuke enne sellega tegelema. Eks noori laskureid oli vaja ja vend sai märgile pihta. Nii võetigi ta võistkonda ja eks siis hakkasin minagi tal kaasas käima.

Kuivõrd pingeline peresisene konkurents praegu on? 

Suvel Eesti meistrivõistlustel oli esimese nelja seas suisa kolm Kulli nimelist. Vend Arno sai neljanda ja vennapoeg Erkki kolmanda koha. No eks iga võistlus algab nullist peale ja alguses on kõik võrdsed. Ka võistluspinge on ühine.

Mis te arvate, kas varsti laseb vennapoeg teist paremini? 

Ega selles ju midagi paha ei ole. Noored peavadki ju tegema. Iseasi, kuidas nad suudavad. See on juba nende endi kätes.

Jagate näpunäiteid ka vennapojale?

Ikka, kui me koos trennis oleme või koos võistlustel, siis muidugi ütlen. Tagantvaataja saab palju paremini aru, mida laskur valesti teeb või mida võiks paremini teha.

Kas te kõik need kolmkümmend aastat olete niisama suure hooga laskmas käinud? Viimased kolm-neli aastat on intensiivsus ja koormused järjest tõusnud. On õnnestunud leida toetajaid ja mida rohkem toetajaid, seda rohkem on võimalusi harjutada.

Kui kerge või raske on teie alal sponsoreid leida?

Ega ta kerge ei ole. Ja paraku täna on nii, et sportlane peab ennast toetajate leidmise nimel üpris palju kulutama. Seda energiat oleks vaja hoopis võistlustel. Aga plaanide tegemisel tuleb lähtuda sellest, mida leiad. Üle varju ei saa hüpata.

Kui palju üks treeninglask maksab? 

Üks lask maksab, ütleme üks euro ja see hooaeg oli mul lastud märkide kogus umbes 10 000.Järgmisel aastal peaks see olema ligi 20 000.

Käite soojal maal ka treenimas?

Ikka. Ega sellise ilmaga nagu täna väga trennil mõtet ei ole. Paksud riided on seljas ja käsi külmetab – kõik ei toimi nii, nagu peaks. Selle pärast peabki käima ideaalsetes oludes ja kohtades treenimas.

Kuhu see aasta plaanis on minna?

See aasta täpselt ei tea, eelarve ei ole lõpuni paigas, aga kui nüüd saab kõik korda ja paika, siis võib-olla detsembris lähen Küprosele. Veebruari lõpus on esimesed võistlused, kus jagatakse olümpiakohti. Peab üritama enne saada sellisesse konditsiooni, et seal võimalikult hästi esineda.

Kas karjääri jooksul olete ka mõelnud, et rohkem ei viitsi või ei taha? 

Ei ole. Ma olen nende kolmekümne kahe aasta jooksul ehk ainult ühe hooaja võtnud sportlane. Ma ei saa laskmise eest raha. Ja kui sa teed sporti enda lõbuks, enda hobina ja hea meeleoluga, miks ta peaks siis ära tüütama. Teed ikka nii, nagu jaksad, ja täpselt nii palju, kui tahad.

Kuidas te trenni jaoks aega leiate? 

Tuleb osata aega jagada. Suvel on selles suhtes lihtsam, et tööpäev läbi, siis on veel valge, saab minna Männikule trenni. Nüüd, sügisesel käin pigem nädalavahetustel ja ilusa ilmaga.

Kas peale laskmise on vaja ka jõu ja vastupidavustreeninguid teha? 

No jõutreeningut ma ei tee. Aga metsajooks ja ujumine aitavad suvisele võistluspingele vastu pidada.

Olete väga kogenud sportlane. Kui palju saab teid aidata treener Urmas Saaliste? 

Tema näeb mu vead ikka kiiremini ära. Enne, kui laskur ise veast aru saab, on see juba teatud määral süvenenud. Lisaks võtab treener sul kogu organiseerimise ja elamise enda peale. Sportlane on ainult selle jaoks, et ta läheb rajale ja teeb seda, mida oskab kõige paremini.

Räägime teie töövahendist. Kui kallis üks võistluspüss on?

Keskeltläbi kaheksa kuni kümme tuhat eurot on uus püss. Võiks ka odavamalt saada, aga kui sa tahad teda enda mõõtudele ja vajadustele vastavaks muuta, läheb see ikka päris palju maksma.

Kuidas suhtute arvamusse, et relvad toovad vaid häda ja õnnetust? 

No relvadega ma olen ikka väga kaua kokku puutunud. Kogu suguvõsa on jahimehed. Olen kandnud ka käsirelva, kui ma olin rahavedaja kunagi Hansapangas. Ma ei ütleks, et ta mingeid hirmsaid hädasid toob. Pigem on oluline, kuidas relvaga ümber käiakse ja kes seda kannab.

Kus te paremini lasete: treeningul või võistlustel? 

Ikka võistlustel.

Nii, et närv ikka aitab. Või peab emotsioonid viima miinimumini? 

Tegelikult pole emotsioon võistlustel kunagi miinimumis. Närvipinge ja tunded on kogu aeg sees. Aga see aitab heale tulemusele pigem kaasa. Seda meelteseisundit on väga raske kirjeldada... . Kui trenni lähed, siis sul ei ole sellist pingetega vastutust. Sa lased ikka vabamalt ja nii tulevad ka eksimused.

Aga ma ikkagi küsiks, et kui palju mõtteid jõuab peast läbi käia, kui taldrik lendu lastakse?

Ausalt öelda, laskmise ajal ei ole mingeid mõtteid. Pigem on mõtted siis, kui märk on lastud või enne seda. aga see seisund on igaühel väga individuaalne. Sellest ei räägita, ütleme nii.

Olete võtnud endale plaaniks jõuda 2016. aasta Rio De Janeiro olümpiamängudele. Läinud olümpiast jäi teid üks tabamus lahutama. Mida te prooviti seekordsel ettevalmistusel teisiti teha? 

Jah, Londonist jäi üks silm puudu, selle aasta maailmameistrivõistlustel jäi kaks taldrikut finaalikohast, kus jagati välja kolm olümpiapääset. Usun, et me treeneriga oleme õigel teel. Ma ütleks, et mitte midagi ei tee teisiti, sest pärast kolmekümmet aastat midagi muutma hakata on ülim lollus. Ma teen kõike täpselt sama moodi, lihtsalt rohkem. Saan aru, et ühe taldriku tabamine otsustab päris palju kohti. Ühe taldriku sees võib seal ees otsas olla kuni kümme meest. Kui on võrdne tulemus ,siis vaadatakse tulemusi alates viimasest seeriast. Kes lõpu poole paremini lasi, on võitja.

Kas teie lapsed kipuvad ka lasketiiru kaasa?

Eks nad vahetevahel on kaasas käinud, aga püssi veel nende kätte ei anna. Vanem tütar on mul 21, noorem tütar on seitsme-ja poeg viieaastane. Mina alustasin kaheteistaastasena ja sinna on väiksematel veel aega. Nii oleme küll lasknud, et püss on minu õlas ja nemad vajutavad päästikule.

Kui tihti te lapsepõlvekoju Tõrvasse satute?

Nüüd olin nädalavahetusel seal. Ega kuu jooksul paar korda ikka käin. Vanemate juures vaja üht-teist füüsilist tööd ka teha. See aitab sügishooajal ettevalmistusel kaasa.

Ja kui kaua te veel jätkata plaanite? 

Nii kaua, kuni püssi jaksab tõsta ja silma on, võiks ikka edasi teha.

Nii, et peale Riot püssi veel põõsasse ei viska?

Kindlasti mitte. Seda ei ole üldse mõtet tehagi. Sest isegi, kui ei õnnestu seekord, siis tuleb ikka edasi teha.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Andres Kull püüab kohta 2016. aasta olümpiamängudel ja püssi niipea veel põõsasse ei viska

<span style="font-size:11.0pt;line-height:107%; font-family:&quot;Calibri&quot;,sans-serif;mso-ascii-theme-font:minor-latin;mso-fareast-font-family: Calibri;mso-fareast-theme-font:minor-latin;mso-hansi-theme-font:minor-latin; mso-bidi-font-family:&quot;Times New Roman&quot;;mso-bidi-theme-font:minor-bidi; mso-ansi-language:ET;mso-fareast-language:EN-US;mso-bidi-language:AR-SA">Andres Kull püüab kohta 2016. aasta olümpiamängudel ja püssi niipea veel põõsasse ei viska</span>
Andres KullFoto: Helme Kihelkonnaleht

Andres Kull (43) on alates kaheteistkümnendast eluaastast tegelnud laskespordiga. Nüüd püüab ta kohta 2016. aasta olümpiamängudel. Sellest, miks ja kuidas ta spordile pühendub, räägib ta juba ise.

Kuidas te selle laskespordi juurde jõudsite? 

Suuresti läbi perekonna, kuna vend hakkas natuke enne sellega tegelema. Eks noori laskureid oli vaja ja vend sai märgile pihta. Nii võetigi ta võistkonda ja eks siis hakkasin minagi tal kaasas käima.

Kuivõrd pingeline peresisene konkurents praegu on? 

Suvel Eesti meistrivõistlustel oli esimese nelja seas suisa kolm Kulli nimelist. Vend Arno sai neljanda ja vennapoeg Erkki kolmanda koha. No eks iga võistlus algab nullist peale ja alguses on kõik võrdsed. Ka võistluspinge on ühine.

Mis te arvate, kas varsti laseb vennapoeg teist paremini? 

Ega selles ju midagi paha ei ole. Noored peavadki ju tegema. Iseasi, kuidas nad suudavad. See on juba nende endi kätes.

Jagate näpunäiteid ka vennapojale?

Ikka, kui me koos trennis oleme või koos võistlustel, siis muidugi ütlen. Tagantvaataja saab palju paremini aru, mida laskur valesti teeb või mida võiks paremini teha.

Kas te kõik need kolmkümmend aastat olete niisama suure hooga laskmas käinud? Viimased kolm-neli aastat on intensiivsus ja koormused järjest tõusnud. On õnnestunud leida toetajaid ja mida rohkem toetajaid, seda rohkem on võimalusi harjutada.

Kui kerge või raske on teie alal sponsoreid leida?

Ega ta kerge ei ole. Ja paraku täna on nii, et sportlane peab ennast toetajate leidmise nimel üpris palju kulutama. Seda energiat oleks vaja hoopis võistlustel. Aga plaanide tegemisel tuleb lähtuda sellest, mida leiad. Üle varju ei saa hüpata.

Kui palju üks treeninglask maksab? 

Üks lask maksab, ütleme üks euro ja see hooaeg oli mul lastud märkide kogus umbes 10 000.Järgmisel aastal peaks see olema ligi 20 000.

Käite soojal maal ka treenimas?

Ikka. Ega sellise ilmaga nagu täna väga trennil mõtet ei ole. Paksud riided on seljas ja käsi külmetab – kõik ei toimi nii, nagu peaks. Selle pärast peabki käima ideaalsetes oludes ja kohtades treenimas.

Kuhu see aasta plaanis on minna?

See aasta täpselt ei tea, eelarve ei ole lõpuni paigas, aga kui nüüd saab kõik korda ja paika, siis võib-olla detsembris lähen Küprosele. Veebruari lõpus on esimesed võistlused, kus jagatakse olümpiakohti. Peab üritama enne saada sellisesse konditsiooni, et seal võimalikult hästi esineda.

Kas karjääri jooksul olete ka mõelnud, et rohkem ei viitsi või ei taha? 

Ei ole. Ma olen nende kolmekümne kahe aasta jooksul ehk ainult ühe hooaja võtnud sportlane. Ma ei saa laskmise eest raha. Ja kui sa teed sporti enda lõbuks, enda hobina ja hea meeleoluga, miks ta peaks siis ära tüütama. Teed ikka nii, nagu jaksad, ja täpselt nii palju, kui tahad.

Kuidas te trenni jaoks aega leiate? 

Tuleb osata aega jagada. Suvel on selles suhtes lihtsam, et tööpäev läbi, siis on veel valge, saab minna Männikule trenni. Nüüd, sügisesel käin pigem nädalavahetustel ja ilusa ilmaga.

Kas peale laskmise on vaja ka jõu ja vastupidavustreeninguid teha? 

No jõutreeningut ma ei tee. Aga metsajooks ja ujumine aitavad suvisele võistluspingele vastu pidada.

Olete väga kogenud sportlane. Kui palju saab teid aidata treener Urmas Saaliste? 

Tema näeb mu vead ikka kiiremini ära. Enne, kui laskur ise veast aru saab, on see juba teatud määral süvenenud. Lisaks võtab treener sul kogu organiseerimise ja elamise enda peale. Sportlane on ainult selle jaoks, et ta läheb rajale ja teeb seda, mida oskab kõige paremini.

Räägime teie töövahendist. Kui kallis üks võistluspüss on?

Keskeltläbi kaheksa kuni kümme tuhat eurot on uus püss. Võiks ka odavamalt saada, aga kui sa tahad teda enda mõõtudele ja vajadustele vastavaks muuta, läheb see ikka päris palju maksma.

Kuidas suhtute arvamusse, et relvad toovad vaid häda ja õnnetust? 

No relvadega ma olen ikka väga kaua kokku puutunud. Kogu suguvõsa on jahimehed. Olen kandnud ka käsirelva, kui ma olin rahavedaja kunagi Hansapangas. Ma ei ütleks, et ta mingeid hirmsaid hädasid toob. Pigem on oluline, kuidas relvaga ümber käiakse ja kes seda kannab.

Kus te paremini lasete: treeningul või võistlustel? 

Ikka võistlustel.

Nii, et närv ikka aitab. Või peab emotsioonid viima miinimumini? 

Tegelikult pole emotsioon võistlustel kunagi miinimumis. Närvipinge ja tunded on kogu aeg sees. Aga see aitab heale tulemusele pigem kaasa. Seda meelteseisundit on väga raske kirjeldada... . Kui trenni lähed, siis sul ei ole sellist pingetega vastutust. Sa lased ikka vabamalt ja nii tulevad ka eksimused.

Aga ma ikkagi küsiks, et kui palju mõtteid jõuab peast läbi käia, kui taldrik lendu lastakse?

Ausalt öelda, laskmise ajal ei ole mingeid mõtteid. Pigem on mõtted siis, kui märk on lastud või enne seda. aga see seisund on igaühel väga individuaalne. Sellest ei räägita, ütleme nii.

Olete võtnud endale plaaniks jõuda 2016. aasta Rio De Janeiro olümpiamängudele. Läinud olümpiast jäi teid üks tabamus lahutama. Mida te prooviti seekordsel ettevalmistusel teisiti teha? 

Jah, Londonist jäi üks silm puudu, selle aasta maailmameistrivõistlustel jäi kaks taldrikut finaalikohast, kus jagati välja kolm olümpiapääset. Usun, et me treeneriga oleme õigel teel. Ma ütleks, et mitte midagi ei tee teisiti, sest pärast kolmekümmet aastat midagi muutma hakata on ülim lollus. Ma teen kõike täpselt sama moodi, lihtsalt rohkem. Saan aru, et ühe taldriku tabamine otsustab päris palju kohti. Ühe taldriku sees võib seal ees otsas olla kuni kümme meest. Kui on võrdne tulemus ,siis vaadatakse tulemusi alates viimasest seeriast. Kes lõpu poole paremini lasi, on võitja.

Kas teie lapsed kipuvad ka lasketiiru kaasa?

Eks nad vahetevahel on kaasas käinud, aga püssi veel nende kätte ei anna. Vanem tütar on mul 21, noorem tütar on seitsme-ja poeg viieaastane. Mina alustasin kaheteistaastasena ja sinna on väiksematel veel aega. Nii oleme küll lasknud, et püss on minu õlas ja nemad vajutavad päästikule.

Kui tihti te lapsepõlvekoju Tõrvasse satute?

Nüüd olin nädalavahetusel seal. Ega kuu jooksul paar korda ikka käin. Vanemate juures vaja üht-teist füüsilist tööd ka teha. See aitab sügishooajal ettevalmistusel kaasa.

Ja kui kaua te veel jätkata plaanite? 

Nii kaua, kuni püssi jaksab tõsta ja silma on, võiks ikka edasi teha.

Nii, et peale Riot püssi veel põõsasse ei viska?

Kindlasti mitte. Seda ei ole üldse mõtet tehagi. Sest isegi, kui ei õnnestu seekord, siis tuleb ikka edasi teha.

Maakonna uudised