Tõrva on Eestis aetud aegade algusest peale. Tõrva kasutati erinevates tööstusharudes ja puidu kaitsevahendina. Tõrva-tärpentini (mitte ajada segi vaigutärpentiniga, mida valmistati vaigust) kasutati toorainena rohu-, värvi- ja lakitööstuses, samuti desinfitseerimiseks. Veel kasutati tõrva ja tärpentini edukalt rahvameditsiinis (tõrva ja rasva seguga raviti põletikke, haavandeid, külmakahjustusi, tärpentiniga määriti haigeid liigeseid jne) ja koduses majapidamises (rasvaga segatult saapa- ja vankrimääre, roostetõrje, tõrvaseep jne).

Tõrva ja tärpentini valmistati männipuu kändudest. Kõige paremad tõrvapuud olid aastaid maa sees pehkinud kännud, mille ümbert oli maltspuit ära kõdunenud ja vaigurikas osa alles jäänud. Värsketest kändudest tõrva ei saanud. Need tuli enne kuivatada.

Kännud tükeldati saega ja tükke kuumutati erilistes retortides. Retort täideti puiduga ja alla tehti tuli. Jahutusprotsessi tulemusena eraldus tärpentin ja hiljem tõrv. Tootmisjäägina tekkinud süsi ei leidnud enamasti rakendust. Tärpentini tootmise protsess oli aga sama, mida kasutati kodus puskari nimelise vägijoogi ajamisel.

Tõrva- ja tärpentinitööstus alustas Haaslaval tegevust 1. mail 1928. Äri ei saadud käima ja aasta hiljem müüs omanik August Rüütel selle Tartu kaupmees Abram Levinile. August Rüüteli poeg Jaan oli kuni ettevõtte tegevuse lõpetamiseni selle juhataja ja tööline.

„27. aprillil 1929 August Johannes Rüütel müüb ja Abran Haimi poeg Levin ostab 2000 krooni eest Haaslava vallas Labi talu maal asuva kinnisvara-tööstusettevõtte, mille juures on: 2 lauda-dest hoonet, 2 retortti telliskividega sisse müüritud, 1 vasest konsaator, 1 suur jahutaja punasest vasest, 1 jahutaja reservuaar rauast, 1 raud retort sisse müürimiseks, 2 veo vankrit, 1 väike auru katel, 3 tärpentini puhastamise aparaati, 1 tärpentini reservuaar, 2 jahutus reservuaari, 5 tsingitud tärpentini vaati, 20 tõrvavaati.“

Järelevalve akt 10. juunil 1929: „Tõrva- ja tärpentinitööstus Haaslava vallas Labi talus. Omanik Abram Levin, elukoht Tartu Maarjamõisa 11-15, ettevõtte juhataja Jaan Rüütel, Haaslava vald, Vanatare talu. Tööstuses valmistatakse ümbruskonnast ostetud toorainest tärpentini ja puu-tõrva, kohapeal 1 tööline-juhataja ja 1 lihttööline. Palk: juhatajal alammäär 1 kroon ja ülemmäär 1.20, töölisel alammäär 90 senti ja ülemmäär 1 kroon päevas. Töötajad on haiguse vastu kinnitatud Tartu haigekassas.“

Tootmine käis tõusude ja mõõnadega. Paar aastat ei olnud kändude kokkuostmisega mingit muret, kuid siis tekkisid probleemid. Mitmel korral jäi töö tooraine puudumisel seisma. Kaugemalt ei tasunud kändude vedamine ära, kohapeal aga ei olnud enam midagi kokku osta. Mõned kohalikud peremehed kadestasid Tartu kaupmehe head äri Haaslaval ja küsisid oma metsa kändude eest liiga kõrget hinda. Nende kännud jäidki metsa vedelema.

Kord lahendas tööstuse varadega seonduvat kohus. Esimene omanik August Rüütel oli pikemat aega võlgu Vana Kuuste valla talupidajale Gustav Andreile ning viimane viis 13. aprillil 1932 tööstusest ära kaks tõrvaajamise katelt ja 200 telliskivi. Hiljem müüs ta katlad ja kivid maha. Levin kaebas 2. juunil 1932 Gustav Andrei kohtusse ja tahtis oma vara tagasi. Pärast pikemat kohtuvaidlust tasus Rüütel võla Andreile, see omakord klaaris asjad Leviniga ja kohtuprotsess lõpetati 30. novembril 1934 poolte vahelisel kokkuleppel.

Andmed Haaslava vallavalitsusele vallas tegutsevate tööstusettevõtete kohta: „Levini tööstus, 1930. aastal tööl juhataja kohapeal ja kolm juhuslikku töölist. Aastas kulus palga ja materjalide muretsemise peale 1500 krooni, kokku oli läbikäik 1600 krooni.“

Ettevõtja ja maksuametniku andmed ei klappinud omavahel. Aruandes maksuametile 24. veebruaril 1932oli kirjas: „Tööstus ei töötanud 1931. aasta esimesel poolel tooraine puudumisel. Kulud 1931. aasta kohta olid: üür maaomanik Labile 50 krooni, palk töölistele (juhataja meister ja 1 tööline kohapeal) kokku 390 krooni, kändude muretsemine 340 krooni, äritunnistuse muretsemine 12.82 ja muud väljaminekud 19.50. Läbimüük oli poole aastaga 850 krooni, mingit kasumit ei olnud.“

Maksuametnik oli aga 24.02.1932 aruandele kirjutanud ääremärkuse – „Tegelik läbimüük ca 4000 krooni, puhaskasum kõige vähemalt 250 krooni.“

Uus aruanne maksuametile 29. augustil 1932: „Teatan, et minu Haaslava vallas asuva tööstuse käive oli 1931. aastal 850 krooni ja 1932. aastal kaheksa kuuga veel 1450 krooni (viimases summas on ka veel müümata kaup, kuna kõik eelmise aasta toodang on ära müüdud). 1931. aastal müüsin kauba oma Tartus asuvates rohu- ja värvikauplustes, mis asuvad aadressil Suur turg 8 ja Maarjamõisa 9. 1932. aasta kaup läks lisaks veel Tallinna aktsiaseltsile „Metallist“ ja Elva Majanduse Ühisusele.“

Maksuametnik oli 29.08.1932 aruandele lisanud märkuse: „Kulude ja tulude kalkulatsioonide lehel on keskmised hinnad madalamaks arvatud, kui nad tegelikult ärides olid.“

Järelevalve akt 15. juunil 1932: „Omanikku koha peal ei olnud. Töölistele Jaan Rüütlile ja Nikolai Lahjale, kelle mõlema palk on 14.30 kuus, ei ole palga-raamatuid välja antud. See puudus tuleb nädala jooksul kõrvaldada. Tõrvaahju juures asuva lava neli põrandalauda on täiesti pehastunud ja need tuleb hiljemalt 1. juuniks välja vahetada. Haigekassale saadetavate teabelehtede ärakirju ei olnud kohapeal võimalik revideerida, kuna need olevat Tartus omaniku korteris.“

Maksuinspektor kirjutas 24. juunil 1933: „Tööstuse sisseseade on kohati vananenud ja vajab remonti. Töölisele Nikolai Lahjale on palgaraamat välja andmata, missugune puudus tuleb kõrvaldada 28. juuniks 1933.“

Aruanne Tartumaa tööinspektorile 11. juunil 1934: „Tööstuse töö on kändude puudusel ajutiselt seisma pandud ja kavatsus on 1. juulist uuesti alustada.“

1934. aasta juulis juhtus tööstuses õnnetus. Kuuma tõrva ümbervalamisel retordist vaati läks tõrv põlema. Õnneks saadi tekkinud tulekahju peaaegu kohe kontrolli alla ja suuremat kahju ettevõttele ei tekkinud.

1935. aastal „Töö käis läbisegi seisakutega ja ettevõtte läbikäik oli 2000 krooni.“

Järelevalve akt 28. detsembril 1936: „Rohukaubaladu „Central“ omanik Abram Levini Haaslava vallas asuv haru-tööstus seisab alates 20. oktoobrist ajutiselt, arvatavasti algab töö uuesti 1. veebruaril 1937.“

3. juunil 1937 kirjutati järelevalve aktis: „Saadud andmetel on Abram Levin oma tööstuse Haaslava vallas likvideerinud ja asunud selle ümber Põlvamaale Mooste.“

Tõrva ja tärpentinitööstus oli Abram Levinil suure äri kõrval väike lisategemine. Oli maksuameti ja töölistega nagu oli, Haaslava vallal ei olnud Abram Levini vastu kunagi mingeid pretensioone. Valla poolt määratud tööstusmaksud olid alati õigeaegselt tasutud. Haaslava metsad ja maad said aga Heebreamaa mehe äriajamise tõttu palju puhtamaks.