Merepäevade ajal toimub aga Saaremaa merekultuuri seltsi ja veeteede ameti konverents „Saarlaste ülemere sidemed läbi aegade. Saarte tuletornid turismiobjektide ja mereohutuse märkidena". Alljärgnev kirjatükk on pühendatud just meie tuletornidele.

Tuletorn ehk majakas on definitsiooni järgi laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis, mille tipus on tugev valgusallikas. Erialase kirjanduse kohaselt on tuletorn teistest eristuv rajatis rannikul või meres, mis omab piisava võimsusega valgusallikat ning on kavandatud navigatsioonimärgiks. Tuletorniks nimetatakse ka neid rajatisi, mis kunagi töötasid tuletornina, aga kaasajal tuld enam ei oma ja on täielikult minetanud oma navigatsioonilise tähenduse. Kirjanduses on paralleelselt kasutusel nii sõna "tuletorn" kui "majakas", sageli ka mõlemad variandid vaheldumisi. Kuna ametlikus navigatsiooniteabes ja õigusaktides on terminina kasutusel tuletorn ning ei ole kahtlust selle eesti päritolus, võiks seda eelistada ka tavakasutuses.

Huvi tuletornide vastu kasvab

Maailmas on ligi 15 000 tuletorni, neist Läänemere ümbruses 360 ja Eestis 41 (218 tulepaaki). Lisaks on rida ajalooliselt huvitavaid tuletorne/navigatsioonimärke, mis on kasutusest välja jäänud, kuid pakuvad huvi meresõidu ajaloo- või arhitektuuriobjektidena (Laidunina, Kiipsaare, Käsmu). Hetkel on mõõduka tasu eest võimalik külastada vaid Kõpu, Ristna ja Tahkuna tuletorne Hiiumaal. Potentsiaalseid ja huvipakkuvaid tuletorne on aga turismiobjektidena oluliselt rohkem. Seega seisab paljudel omavalitsustel ees võimalus oma piirkonna ajalooliste tuletornide arendamiseks turismitooteks.

Tuletornide kasutusele võtmine turismiobjektidena nõuab entusiastlikke pingutusi omavalitsustelt, et koordineerida põhilise tuletornide valdaja veeteede ameti ja kohalike ettevõtjate, muinsus- ja looduskaitsjate huvid ja panna nad ühiselt mõtlema ning tegutsema selles suunas, et tuletornid jõuaksid meie kõikide kasutusse. Huvi tuletornide kui merekultuuri objektide vastu on kasvamas ning huvilised erinevates riikides on loonud ajalooliste tuletornide säilimisele kaasaaitamiseks ning alternatiivkasutuse arendamiseks terve rea organisatsioone, põhiliselt seltse.

2007. aasta detsembris asutati Eesti tuletorni selts (www.etts.ee), mille ülesandeks on kaasa aidata meie tuletornide uurimisele, populariseerimisele, kaitse tagamisele ja alternatiivse kasutamisega seonduvate probleemide lahendamisele. Veeteede ameti, Eesti meremuuseumi ja Eesti tuletorni seltsi koostööna on kavas rajada Tallinna alumise tuletorni juurde tuletornimuuseum. Ülaltoodu sisendab usku, et meie unikaalsed tuletornid ja nendega seonduv muutub osaks meie rahvuslikust rikkusest ja saab üldsusele veelgi kättesaadavamaks ning lahendust leiavad kõik probleemid tornide säilimise tagamisel.

Eesti tuletornid arhitektuurimälestiste nimekirjas

Rahvusvahelise meremärgistuse ja tuletornide administratsioonide assotsiatsiooni (IALA) välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirjas on 6 tuletorni ka Eestist: Kõpu, Ruhnu, Tahkuna, Keri, Pakri ja Suurupi. Kõpu tuletorn on maailma kolme vanima seni järjekestvalt toimiva navigatsioonimärgi hulgas. Hetkel on muinsuskaitse all 16 tuletornikompleksi: Kõpu, Suurupi ülemine ja alumine, Keri, Tallinna ülemine ja alumine, Vilsandi, Mohni, Vormsi, Ristna, Tahkuna, Ruhnu, Pakri, Käsmu, Laidunina ja Kunda tuletorni varemed.

Täiendavalt on plaanis kaitse alla võtta Kihnu, Abruka, Sorgu, Vaindloo ja Sõrve. Nii muinsuskaitse kui veeteede ameti kavades on Keri, Mohni ja Sorgu tuletornide restaureerimine, kuid mõlemal puuduvad selleks ressursid, sest riik ei investeeri piisavalt tuletornide alalhoidu. Sellise olukorra jätkumisel võib juhtuda, et lähiajal tuleb meil tõdeda: osasid ajaloolisi ja arhitektuuriliselt eesti kullafondi kuuluvaid tuletorne ei ole me suutnud järgmistele põlvedel säilitada.

Tuletornid navigatsioonimärkidena

Regulaarne meresõit Eesti vetes algas hansaaegadel XIII sajandi lõpu poolel. Tolle aja algeliste navigatsioonivahendite ja meie rannikumere füüsilis-geograafiliste iseärasuste tõttu oli navigeerimine äärmiselt ohtlik. See tingis vajaduse navigatsioonimärkide järele, tähistamaks võimalikke ohte ja võimaldamaks vajaliku täpsusega määrata laeva tegelikku asukohta merel. Tänapäevaste navigatsioonimärkide, tuletornide ja tulepaakide, eelkäijateks olid silmatorkavamad loodusobjektid ja kõrgematel kohtadel süüdatud lõkked, mis pimedal ajal olid laevajuhile sageli ainukeseks võimaluseks eirata ohte ja leida õige kodutee.

Esimeste teadaolevate tuletornide (Rhodose koloss ja Aleksandria tuletorn) rajamine leidis aset juba rohkem kui paartuhat aastat tagasi (vastavalt 300 ja 270 aastat e.m.a). Maailma vanimaks tuletorniks, mis oma esialgsel kujul (väikeste ümberehitustega) on säilinud kaasajani, on Heraklese tuletorn (Torre de Hercules) A Coruna lähistel Hispaania looderannikul. See torn rajati 2. sajandil ja on kuni kaasajani, peaaegu 1900 aasta jooksul, täitnud oma esialgset funktsiooni. Meie andmetel asub auväärsel teisel kohal pidevalt töötanud tuletornide rivis meie Kõpu tuletorn, mis valmis 1531. aastal ja on säilitanud oma esialgse põhikuju (tuletorni alumine pool koos piilaritega) tänapäevani. Tuletornide süstemaatiline rajamine meie merealadele algas 17. sajandil (Sõrve, Ruhnu jt) ja jätkus

Peeter I initsiatiivil 18. sajandil (Keri, Vaindloo, Pakri, Narva, Suurupi, Naissaare jt). 19. sajandil renoveeriti olemasolevaid ja rajati rida uusi tuletorne nii Põhja-Eesti rannikule kui Lääne-Eesti saarestiku piirkonda. Oluliselt täienes navigatsioonimärkide arv ka 20. sajandi esimesel poolel. Suur osa neist oli tüüpprojekti järgi ehitatud monoliitbetoonist rajatised või siis metallist sõrestiktornid, mis tänapäeval enam ei kuulu tuletornide kategooriasse, vaid on arvatud tulepaakide hulka.

Käesoleval ajal tegelevad meie tuletornide hooldamise ja vajaduse korral avariide likvideerimisega veeteede ameti navigatsioonimärgistuse osakonna regionaalsed talitused: Põhja-Eesti talitus Tallinnas (Soome lahe kesk- ja idaosa tuletornid), Läänemaa talitus Haapsalus (Loode-Eesti merealad, kaasa arvatud Väinameri), Pärnu talitus (Liivi lahe kirdeosa), Saaremaa talitus Kuressaares (Saaremaa ümbrus ja Ruhnu) ja Tartu talitus (laevatatavate siseveekogude navigatsioonimärgid).