Kunagises Rapla Teedevalitsuse kontorihoones asuvad Anrein OÜ tootmis- ja bürooruumid on aga pastelsetes toonides soojad ja hubased. End mööbliettevõtteks nimetavas tööstuses valmib mööbel, mis mõeldud inimesele siit ilmast lahkudes viimaseks voodiks ehk toodetakse kirste ja urne. Rahvasuus kirstuvabrikuks kutsutav ettevõte alustas oma tegevust Raplas 2002. aastal. „Pakkumine tuli kirstude edasimüüjalt Soomest. Olin ka varem sama valdkonna ettevõttes tegev, kuid siis sai loodud uus ettevõte, mis tänavu saab juba neljateistkümne aastaseks,“ sõnab Anrein OÜ juhataja Kadi Kalda. „Alustasime 70- ruutmeetrisel rendipinnal kiriku taga. See jäi meile peagi kitsaks. Saime seal pinda juurde osta ja lõpuks oli seda kümme korda rohkem, kuid ka 700 ruutmeetrit on ühele puidutööstusele vähe, sealgi jäi ruumi väheks. Tasapisi hakkasime otsima, kuhu võiks Raplas oma ettevõtte rajada. Lõpuks leidsime selle hoone siin ja renoveerisime ning ehitasime oma tööstuse jaoks sobivaks.“

Ilu on oluline

Trepikojas tervitavad tulijat Kadi Kalda enda maalitud seinapildid ja kunagisest tee-ettevõttest jäänud ning uue ilme saanud mööbel. Juhataja helesinistes toonides kabinetis on massiivse töölaua taustaks imeilus suur maal. „Kord üks fotograaf küsis, kas see on Kokamäe maal,“ muigab Kadi ja lisab, et tegemist on tema tütre maaliga. Soojus ja ilumeel, mis juhatajast kiirgab, on kandunud kogu ettevõttesse. „Meie sooviks on, et lahkunu viimane ase oleks ilus. See on see vähene, mida saame leinavale lähedasele pakkuda,“ ütleb Kadi ja teeb Rapla Teataja lugeja jaoks tööstuses väikese tuuri.

Kliendi jaoks on vahetult tööstuse sissekäigu juures näidisteruum, kus kataloog hinnakirjaga ja riiulitel veerandsada näidist kirste. Alates 150-eurostest kangaga kaetud kirstudest kuni uhke tammesarkofaagini, mille hind on kümmekond korda kallim. Teiste seas on ka paadikujuline kirst. Lisaks kirstudele on valik urne, mõned ristid ja kataloogist leiab tooteid ka lemmikloomadele. „Inimesed ei tea meie olemasolust väga palju, kuid ikkagi on eraisikuid, kes meilt ostavad. Enamasti ostetakse kirst lahkunule matusebüroo vahendusel ja siis see võib olla kaks-kolm korda kallim. Eks elujõulised matusebürood, kes oma arveid õigeaegselt maksta suudavad, ongi meile Eestis põhilisteks klientideks,“ selgitab Kadi ja lisab, et neil on Eestis oma valdkonnas katta arvestatav turuosa.

Puidutöökojas toimetavad mehed Ülejäänud osa esimesest korrusest on n-ö meeste ala, on nii kujunenud, et puidutööd teevad ettevõttes mehed, kunagises saalis ongi suur ja avar puidutöökoda. „Siin tehakse kõik puidutööd, tootmisel on erinevad etapid ja detaile on üksjagu,“ sõnab juhataja. Hetkel ükski tööpink ei põrise ega unda, käimas on reedeõhtune koristustuur. Valmis detailid on kaubaalustel virnas ning ootavad, et õigel ajal oma koht kellegi viimses voodis leida. Lisaks töökojale on eraldi väiksem töötuba pisidetailide, milledeks on jalad, käepidemed ja kaunistused, tootmiseks.

Päris suur pind ettevõttest kuulub täispuidust toodete laoruumidele. Selles on virnade viisi ootel erinevas mõõdus kirstud ja kirstukaaned. „Need on valmis toorikud, mis ootavad peitsimist,“ täpsustab juhataja Kadi ja näitab käega tsingitud kestaga kirstudele. „Siin on kirstud, mida lennukis tohib transportida. Nendele paigaldame tsingitud kesta puidu ja kanga vahele. Kirstukaanel on näo kohal klaas.“

Suurte pindade peitsimiseks ja lakkimiseks mõeldud ruumis saavad õige tooni kirstud, mida kangaga ei kaeta. Selles töötoas on tunda erinevalt mujal hõljuvast puidulõhnast ootuspäraselt värvilõhn.

Naiste osavad käed

Tööstuse teisel korrusel toimetavad enamasti naised. „Siin vaadatakse üle puitpinnad, et poleks oksakohti näha. Osade mudelite jaoks kleebitakse puitpindadele paber ja seejärel kaetakse need kangaga,“ selgitab Kadi. Naised teevad veel oma viimaseid toimetusi, toimekad käed hoiavad riiet õiges asendis ja kasutavad samaaegselt klambripüstolit. „See on vaid üks osa heast käsitööoskusest,“ kommenteerib juhataja.

Juurdelõikusruumis seisavad riiulil reas kangarullid. Värvi- ja materjalivalik on rikkalik. Siin lõigatakse välja sobivad riidetükid ja detailid. Hetkel on töölaual ilus lillemustriga Valgevene päritolu linane kangas. „Naturaalset soovitakse üha rohkem,“ sõnab juhataja edasi õmblusruumi liikudes. Tema sõnade kinnituseks hakkavad silma sildid padjakastidelt, ühele on kleebitud silt kirjaga PUUVILL, teisele ECO, viimase täidiseks on puuvilla ja puidulaastu segu. Õmblusruumis tehakse ilusat tööd, siin valmivad linad, tekid ja padjad ning kangaga katmise ruumis kaunistatakse viimane ase erinevate pitside, narmaste ja kaunistustega. „Tellime oma materjalid enamasti pealinna edasimüüjatelt, kuid vajadusel teeme töö ka tellija materjalist. Meie töötajad annavad oma parima, et tellija jääks rahule, et lõpptulemus oleks silmale hea vaadata ja kvaliteetne. Meie naised on loomingulised, neile meeldib teha vahelduseks midagi uut,“ sõnab Kadi vaikselt.

Valmistoodang seisab teise korruse laoruumis markeerituna ja kilesse pakituna. Kirstud ja kirstukaaned eraldi. Alumises laoruumis ootab valmispandud partii kaupa. „Soome-koorem on ootel, uuel nädalal läheb teele,“ täpsustab juhataja.

Ühtne pere

Kuigi Anrein OÜ tööstuses on kujunenud esimene ehk puidutöö korrus meeste maaks ja teisel korrusel toimetavad naised, ollakse päris ühtne pere. Avar puhkeruum, kus vanast ajast ilutseb töökorras kamin ja lisaks uuele mõni vana ülesvuntsitud mööblitükk, pakub oma maja rahvale mõnusat koosolemisvõimalust. „Me alustasime seitsme inimesega, tänaseks on meid 15, mehi-naisi on enam-vähem võrdselt. On neid, kes on tulnud ja läinud, kuid üldiselt on meie kaader püsiv. Meie töö on loomult käsitöö, sellega peab harjuma ja seda peab tahtma teha. Loomulikult see kõigile ei sobigi. Mõnele on mõte kirstude tootmisest talumatu. Kuid võib ju mõelda ka, et see on mööblitööstus, see on justkui inimese viimane vajalik mööbliese,“ mõtiskleb juhataja. „Meie tööpäevad on reeglina kaheksast poole viieni, nädalavahetused on vabad. Mõnikord harva on vaja laupäeval-pühapäeval tööle tulla. Mitte keegi pole öelnud, et ei tule, ikka tullakse. Meie inimesed hoiavad pigem kokku, ollakse justkui üks pere.“ Kadi Kalda jutu tõestuseks võib pidada aasta eest tööstusele antud tunnustust „Väike, aga tubli“ Raplamaa Ettevõtlus ja Arenduskeskuse poolt. Vaheldust standardtoodetele pakuvad töölistele eritellimused. „Üldjuhul saab tellija oma toote kätte järgmisel päeval, püüame olla kiired,“ ütleb Kadi, „ilmselt üks huvitavamaid tegemisi on olnud suur ja lai kirst Vene kirikutegelasele, kes pidi viimsesse voodisse mahtuma kogu oma uhke ja laia ametirüüga.“

Kui uurin, millest tuleb firma nimi Anrein, selgub, et see tuleb inimeste nimedest. „Nimi on tekkinud kunagi nimedest Anne ja Rein ja nii ta lihtsalt on jäänud. Isegi ei pea kirjutama keset sõna suurt r-tähte,“ tõdeb Kadi. Juhataja enda tööpäevad on mitmekesised, ta toimetab seal, kus vaja ja mida vaja, alates kõige korraldamisest kuni vajadusel kauba transportimiseni. „Käime ka messidel, iga-aastaselt Soomes ja Peterburiski oleme käinud, seal osteti meie paadi-kirst kohe ära,“ meenutab Kadi. „Eestis selliseid messe ei korraldata.“

Elu erinevad osad

Kuigi ettevõtte tegevus on lähedalt seotud siitilmast lahkumise teemaga, ei ole töötajad selles kinni. „Me oleme ikka rõõmsad inimesed,“ tunnistab Kadi ja liigub koridoris oleva stendi juurde. „Meiegi töös on oma helgem pool ja omad rõõmud. Kui ettevõte sai kümneaastaseks, siis panin töölistele kokku üllatusnäituse fotodest, kus meie kaupa kasutatakse.“ Muuhulgas on fotodel särav Tanja Mihhailova, kes öö- klubi Chicago 1933 avamisel ronib välja uhkest tammesarkofaagist. Kadi sõnul renditakse neilt kirste ja sarkofaage ka erinevate lavastuste tarbeks. Samuti teab juhataja rääkida lugusid, et mõned eakad ostavad endale koju kirstu valmis: „Näiteks üks väliseestlasest paar, kes tuli Eestisse vanaduspõlve veetma. Nad ostsid koju valmis tammesarkofaagi. Kui mees suri, ostis naine endale samuti tammesarkofaagi valmis, sest ta arvas, et lapsed peavad seda kalliks ja valivad odavama kirstu. Alles mõne aja eest kuulsin, et naine on veel ise elu ja tervise juures ning viimne voodi ootab oma õiget aega.“

Koostööst erinevate matusebüroodega toob Kadi välja, et Haapsalu matusebüroo kasutab ohtralt pitsilisi tooteid, mõni klient soovib kirstu oma patja: „Meil ei ole see valdkond seadustega liialt reguleeritud, pole erinõudeid materjalidele. Kui klient soovib mingeid omi asju, siis enamasti tegeleb sellega matusebüroo. Viimasel ajal oleme kokku puutunud juudi kultuuriruumi matustega. Neile peavad kirstu põhjas olema augud, et lahkunul säiliks kokkupuude maaga. Samuti on neil erinõuded kruvidele: kruvipeadel ei tohi olla ristid, peavad olema lehed. Kombed ja uskumused on erinevad, nendega peame arvestama. Niisamuti võiks vaielda selle üle, kas viimased kolm peotäit mulda lahkunule võtta maast või labidalt. Elu ongi mitmepalgeline kõigi oma osadega. Meie siin anname endast parima, et see elu osa, mis puudutab lahkumist, oleks võimalikult ilus.“