Märjamaa raudteejaam ärkas korraks ellu

Märjamaa raudtejaama hoone on projekteerinud arhitekt Leon Johanson. See esindab funktsionalismi sugemetega esindustraditsionalismi. Sarnase projekti järgi on ehitatud ka Vigala ja Põlva jaamahoone. Fotod: Reet Saar
Märjamaa raudtejaama hoone on projekteerinud arhitekt Leon Johanson. See esindab funktsionalismi sugemetega esindustraditsionalismi. Sarnase projekti järgi on ehitatud ka Vigala ja Põlva jaamahoone. Fotod: Reet SaarMärjamaa Nädalaleht

25. mail 1933 võttis tollane Eesti parlament vastu raudteevõrgu arendamise seaduse, 25. mail 1968 väljus Märjamaalt viimane kitsarööpmeline rong ja 25. mail 2013 ärkas siinne jaamahoone korraks ellu, kui siin toimus kitsarööpmelise raudtee arhitektuuri teabepäev.

Kunagisse ootesaali olid seatud pikad pingid ja projektor, kõrvalruumis oli Virtsu harrastusmuuseumi omaniku näitus Rapla-Virtsu raudteest.

Eesti raudtee ajalugu uurinud Kees Vanamölder tutvustas mitmeid raudteevõrgu uljaid arengukavasid ja marsruute, millest mõned pole kunagi teoks saanud. Nt raudtee Tallinnast Virtsu, sealt raudteepraamiga või tunneli kaudu Kuivastusse, edasi kas Kuressaarde või Kihelkonnale, kust kaup jälle laevadele laadida.

Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee rajati, et parandada Tallinna ühendust saartega ja tagada ka vana Läänemaa kiirem areng. See raudteeliin töötas kahjumiga - kohaliku tähtsusega liinid seda üldiselt olidki -, kuid piirkonna arengule tuli raudtee olemasolu suuresti kasuks, selgus ettekandest. Virtsu harrastusmuuseumi omanik Jüri Mõniste kõneles Rapla- Virtsu raudtee hääbumisest alates sellest, et paar aastat enne sulgemist muudeti sõiduplaan kasutajatele ebamugavaks ja siis väideti, et kasutajaid napib. Kiiresti, juba poole aasta jooksul pärast sulgemist võeti rööpad üles, kuid kohalikud teetöölised polnud nõus oma kätetööd hävitama ja läksid kaluriteks ning lammutajad tuli kaugemalt tuua.

Virtsu jaamahoone hävis sõjas, tööliste elamusse tehti jaamahoone, mis hiljem oli Tallinna vagunidepoo puhkekodu. Nüüd kuulub see maja Mõnistele, kes teeb seda korda.

Ta näitas fotosid Läänemaal olnud jaamahoonetest, millest mitmegi seisukord oli vahepeal väga trööstitu. Nüüd on Rootsi jaama omanikeks kunstnikepaar Maigi Magnus ja Rene Reinumäe, kes on alustanud hoone kordategemist ja olid samuti teabepäeval.

Karuse „jaamaülem", nagu Merike Naris end nimetab, kõneles oma praktilistest kogemustest, mis ta hoone taastamisel on saanud. Fotod enne ja nüüd olid väga kõnekad nagu ka tarkus, et mõnigi kord ei tasu lammutamisel liiga hoogu minna.

Raplamaa muinsuskaitseinspektor Karen Klandorf rääkis raudteearhitektuuri muutumisest ajas peamiselt Raplamaa jaamahoonete näitel. Ta ütles, et Märjamaa kompleksist on muinsuskaitse all peahoone ja veetorn, aga õigupoolest vääriks kogu kompleks kaitse alla võtmist.

Kõik selle päeva ettekanded olid väga huvitavad, aga veel hinnatavam oli kogeda, et inimestel on jätkuvalt kitsarööpmeline raudtee meeltes ja südames, nii soojalt räägiti sellest ringkäigu ajal majas ja territooriumil. Märjamaa jaamahoone kõrval tööliste majas elavad inimesed kinkisid esinejatele ja Sillaotsa muuseumile raudteega seotud detaile - naelu, lippe, haamri. Sel päeval olid arhitektist ehitusinseneri Leon Johansoni projekti järgi valminud Märjamaa jaamahoone ruumide uksed vaatamiseks avatud. Kunagistes korterites on säilinud algseid detaile alates ukselinkidest ja toredatest klaastahvlitega siseustest.

Pühapäeval oli jaamahoones Kalle Kase meistrikoolitus, kes õpetas, kuidas nt vana akent korda teha. Kui konverentsil oli umbes 40 kuulajat, siis koolitusel vaid kümmekond. Sellest on kahju, et nii vähesed praktilist õpetust saama tulid, aga ju siis päev ei sobinud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Märjamaa raudteejaam ärkas korraks ellu

Märjamaa raudtejaama hoone on projekteerinud arhitekt Leon Johanson. See esindab funktsionalismi sugemetega esindustraditsionalismi. Sarnase projekti järgi on ehitatud ka Vigala ja Põlva jaamahoone. Fotod: Reet Saar
Märjamaa raudtejaama hoone on projekteerinud arhitekt Leon Johanson. See esindab funktsionalismi sugemetega esindustraditsionalismi. Sarnase projekti järgi on ehitatud ka Vigala ja Põlva jaamahoone. Fotod: Reet SaarMärjamaa Nädalaleht

25. mail 1933 võttis tollane Eesti parlament vastu raudteevõrgu arendamise seaduse, 25. mail 1968 väljus Märjamaalt viimane kitsarööpmeline rong ja 25. mail 2013 ärkas siinne jaamahoone korraks ellu, kui siin toimus kitsarööpmelise raudtee arhitektuuri teabepäev.

Kunagisse ootesaali olid seatud pikad pingid ja projektor, kõrvalruumis oli Virtsu harrastusmuuseumi omaniku näitus Rapla-Virtsu raudteest.

Eesti raudtee ajalugu uurinud Kees Vanamölder tutvustas mitmeid raudteevõrgu uljaid arengukavasid ja marsruute, millest mõned pole kunagi teoks saanud. Nt raudtee Tallinnast Virtsu, sealt raudteepraamiga või tunneli kaudu Kuivastusse, edasi kas Kuressaarde või Kihelkonnale, kust kaup jälle laevadele laadida.

Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee rajati, et parandada Tallinna ühendust saartega ja tagada ka vana Läänemaa kiirem areng. See raudteeliin töötas kahjumiga - kohaliku tähtsusega liinid seda üldiselt olidki -, kuid piirkonna arengule tuli raudtee olemasolu suuresti kasuks, selgus ettekandest. Virtsu harrastusmuuseumi omanik Jüri Mõniste kõneles Rapla- Virtsu raudtee hääbumisest alates sellest, et paar aastat enne sulgemist muudeti sõiduplaan kasutajatele ebamugavaks ja siis väideti, et kasutajaid napib. Kiiresti, juba poole aasta jooksul pärast sulgemist võeti rööpad üles, kuid kohalikud teetöölised polnud nõus oma kätetööd hävitama ja läksid kaluriteks ning lammutajad tuli kaugemalt tuua.

Virtsu jaamahoone hävis sõjas, tööliste elamusse tehti jaamahoone, mis hiljem oli Tallinna vagunidepoo puhkekodu. Nüüd kuulub see maja Mõnistele, kes teeb seda korda.

Ta näitas fotosid Läänemaal olnud jaamahoonetest, millest mitmegi seisukord oli vahepeal väga trööstitu. Nüüd on Rootsi jaama omanikeks kunstnikepaar Maigi Magnus ja Rene Reinumäe, kes on alustanud hoone kordategemist ja olid samuti teabepäeval.

Karuse „jaamaülem", nagu Merike Naris end nimetab, kõneles oma praktilistest kogemustest, mis ta hoone taastamisel on saanud. Fotod enne ja nüüd olid väga kõnekad nagu ka tarkus, et mõnigi kord ei tasu lammutamisel liiga hoogu minna.

Raplamaa muinsuskaitseinspektor Karen Klandorf rääkis raudteearhitektuuri muutumisest ajas peamiselt Raplamaa jaamahoonete näitel. Ta ütles, et Märjamaa kompleksist on muinsuskaitse all peahoone ja veetorn, aga õigupoolest vääriks kogu kompleks kaitse alla võtmist.

Kõik selle päeva ettekanded olid väga huvitavad, aga veel hinnatavam oli kogeda, et inimestel on jätkuvalt kitsarööpmeline raudtee meeltes ja südames, nii soojalt räägiti sellest ringkäigu ajal majas ja territooriumil. Märjamaa jaamahoone kõrval tööliste majas elavad inimesed kinkisid esinejatele ja Sillaotsa muuseumile raudteega seotud detaile - naelu, lippe, haamri. Sel päeval olid arhitektist ehitusinseneri Leon Johansoni projekti järgi valminud Märjamaa jaamahoone ruumide uksed vaatamiseks avatud. Kunagistes korterites on säilinud algseid detaile alates ukselinkidest ja toredatest klaastahvlitega siseustest.

Pühapäeval oli jaamahoones Kalle Kase meistrikoolitus, kes õpetas, kuidas nt vana akent korda teha. Kui konverentsil oli umbes 40 kuulajat, siis koolitusel vaid kümmekond. Sellest on kahju, et nii vähesed praktilist õpetust saama tulid, aga ju siis päev ei sobinud.

Maakonna uudised