Käed ja käärid tööta ei jäta: 56 aastat juuksuriametit pidanud Aino Lembergi mälestused

Käed ja käärid tööta ei jäta: 56 aastat juuksuriametit pidanud Aino Lembergi mälestused
Aino esimene eksamitöö Pärnus 1960. aastal.Fotod: Märjamaa Nädalaleht

Tegin aastate eest intervjuu Märjamaa juuksuritega. sealt jäi meelde mõte, et käed ja käärid tööta ei jäta. Täna on selle lause ütleja Aino Lemberg 56 aastat juuksurina töötanud. Ja töötab praegugi. See tähendab, et tema on Märjamaa kõige staažikam juuksur. Rivis on ka tema kunagine õpilane Elle Sirel, kellel selle aasta algul täitus 50 tööaastat.

Mäletan üht vene keele tundi, kui küsiti, kelleks keegi saada tahab. Mina ütlesin, et juuksuriks. 2. jaanuaril 1960. aastal läksin Pärnusse õppima,“ meenutas Aino Lemberg eriala valikut. Siis veel juuksurikooli ei olnud ja pool aastat tuli praktiku juhendamisel töövõtteid omandada. Aino õppis meestejuuksuriks.

Ta töötas Märjamaal sellel kohal 25 aastat. Kui Aino alustas, oli juuksuritöökoda Märjamaal Pärnu mnt 41. Sealt viidi pesu veel hobusega pesumajja. Juuksuritel olid seljas valged kitlid, mis lapsi kartma pani – see meenutas neile arste.

Habemenoa jutud

Toona oli palju habemeajamist. „Üks õpetaja käis iga päev habet ajamas. Habe oli tal nagu raudnael, aga ta ei nurisenud kunagi, et valus on. Habemenugasid tuli igal õhtul teritada, et järgmine päev saaks tööd teha. Habemelõikuse eest saime üheksa kopikat. Seda küll ei mäleta, et käsi oleks habet ajades värisenud. Pärnus õppides lõikasin kord ühele kalurile kõrva sisse, õigupoolest lõikasin lahti kõrva peal olnud korbatanud kärna, ja tormasin ehmunult teise tuppa nutma. Vanem parkunud näoga mees küsis juhendajalt, et kuhu ma läksin. Vastus oli, et nutab juhtunu pärast. Mees lohutas, et selle tühja asja pärast pole küll vaja nutta.

Paeküla õpetaja Oldekop laskis alati habemenoaga pealae paljaks ajada. Kui ma temalt põhjust küsisin, vastas ta, et see on prestiiži küsimus. Et siis lapsed kuulavad paremini, kui õpetaja on intelligentne ja korras,“ tulid esimesed meenutused.

Habet ajades võis ikka tulla mõni väike sisselõige. Juuksurid kasutasid haava tupsutamiseks maarjajää pulka, kuigi see polnud lubatud – et sama pulk käis ühelt näolt teisele. „Kord küsis sanitaarkontroll minult, et mida te tarvitate, kui sisse lõikate. Mina vastasin automaatselt, et maarjajää pulka. „Sisse kukkus!“ hõikas seepeale Kuke Selma,“ jätkusid „teravateemalised“ mälestused.

Välitööde aeg

1970. aastatel sõitsid juuksurid ümbruskonna kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Et maal teenindada nii mehi¬ kui naisi, tuli Ainol ka naiste juustelõikus selgeks saada. Seda õpetas talle Evi Kaldamaa, kes 1964. aastal tuli juuksurikooli I lennu lõpetajana Märjamaale tööle. Aino omakorda õpetas nooremale kolleegile meestetööd. Teeninduskombinaadil oli juuksurite buss, millega sõideti ringi. Üle kümne aasta käis Aino Kabalas, kust käis auto järel. „Väga palju oli seal tööd. Lauri Leesi tädi oli laudas lüpsja. Ta oli pahane, et kontorinaised, kes olid end järjekorda pannud, pääsesid enne pidu juuksuri juurde, laudanaised mitte. Soovitasin, et nimekiri on laual, pange end ka kirja. Vahel oli kolhoosis pidu juba alanud, kui juuksur tegi ikka veel tööd,“ rääkis Aino.

Noore juuksuri esimene juukselõikusmasin töötas 170¬ või 175¬voldise pingega, sellega oli kaasas viiekilone trafo. „Tulime Vaimõisas bussi pealt maha ja kõndisime paar kilomeetrit eemal olevasse Vaimõisa kooli tööd tegema, trafo käe otsas. Hiljem tulid juba 220 V pealt töö¬ tavad Saksa masinad.“ Kula ja imesta, tahaks selle peale öelda.

„Tööõnnetus“

Omal ajal aeti 15 päeva aresti saanud meestel pea paljaks. Kord tuli juuksurisse vanem mees ja kohe tema järel miilits. „Ma arvasin, et see on „päevamees“ ja ajasin tal pikemalt küsimata pea paljaks. Mees üritas küll seletada, et sa satud ju ise nüüd miilitsasse. Mina mõtlesin, miks miilits minu kaitseks midagi ei ütle, aga siis selgus, et see oli täiesti tavaline klient. Mees ütles veel: „Seda ma küll ei tea, mida mu eit nüüd kodus ütleb.“ Arvasin, et järgneb suur pahandus, aga see mees oli edaspidi kui maa alla kadunud ja ma ei saanud ta ees vabandada ka,“ kõlas eriti kurioosne lugu.

Vanasti oli inimestel rohkem täisid, uue Eesti ajal pole Aino neid enam kohanud. „Kaks korda olen ise Raikküla koolist täid saanud, kui käisime seal laste juukseid lõikamas.

Kunagi oli meil töö juures suur alpikann. Oli ka raamatupidaja, kes väga lilli armastas. Ta tuli mulle ütlema, et lillel on täid. Selle peale vastasin, et mitte ainult lill, vaid juuksur on ise ka täitanud,“ meenutas Aino naeruga, kuigi siis, kui selline seis endal, polnud olukord kaugeltki meeldiv.

Õpilased ja õpetajad

Nõukaajal oli juuksuritel järgud. Teeninduskombinaat hoolitses selle eest, et töötajad järku tõstaksid. Kõige kõrgem oli I järk, see oli ka Ainol. Enne kui sai hakata I järku taotlema, pidi olema vähemalt kümme aastat töökogemust. I järk andis ka 10 rubla palgalisa.

Toredaks vahelduseks igapäevatööle olid õppepäevad Raplas, kus tutvustati uuemaid lõikusi ja värskendati muidki teadmisi. Aino käis ka juuksurite võistlustel ja tuli 1971. aastal Eestis meestejuuksurite arvestuses II kohale.

Paljud juuksurid olid tollal ka õpetajad. Ainol on nende aastate jooksul olnud 15 õpilast, kellest Märjamaal töötavad praegugi esimene õpilane Elle Sirel, Lea Luhtaru ja Ele Valting. Olid ajad, kui majandid õpetasid endale juuksureid välja, kes põhitöö kõrvalt lõikasid kohapeal juukseid. Näiteks oli Ainol kaks õpilast Lauknalt, üks oli lasteaias kokk, teine zootehnik.

Paviljoni aeg

3. novembril 1964 alustasid juuksurid teeninduspaviljonis Oru 12, kus praegu on perearstikeskus. Aino töötas seal 28 aastat ja täpselt samal kuupäeval, 3. novembril 1992 pani ta seal enda järel ukse kinni.

Tema sõnul oli neil tore kollektiiv. Kes naistest oli päeva esimeses pooles tööl, tõi õhtupoolikul töötava kolleegi lapse lasteaiast samuti ära, kui enda omadele järele läks.

Kuna juuksurite palk oli väike, siis läks Aino vahepeal koos Laine Kiismaga tööle toolitsehhi. Umbes aasta oli ta seal, siis „kauples“ juuksurite brigadir ta tagasi.

Sellest ajast, kui Aino oli ise brigadir, on tal rääkida paar lugu, mis seotud kassa klappimisega. Kord tuli neile kontroll, aga kassas oli 1¬ või 2¬kopikane vahe. „Päevakassa oli minu kui brigadiri käes. Istusin siis rahapatakaga nii kaua riidekapis peidus, kuni kontroll lahkus. Kui meie palgaarvestus läks üle Raplasse, pidi kõik samuti klappima. Kord laupäeva öösel istusin öösel poole kahe ajal laua taga ja otsisin arvepidamisest kahte puuduvat kopikat. Ise mõtlesin, et teised ammu magavad, mina pean siin viga otsima.“

Aino Lemberg on juuksurina töötanud 56 aastat. Ja jätkab reipalt.

Ettevõtja aeg

„Paviljonis“, nagu selle maja endised töötajad siiamaani kohta kutsuvad, alustas 1992. aastal tegevust aktsiaselts Merihobu. Sinna jäid tööle kaks juuksurit, teised alustasid mitmel pool üle alevi. Ettevõtjana alustamine oli Ainole asjade loomulik jätk. Aino Lemberg ja Elve Vjatkin said 1992. aastal ruumid vanas lasteaias (sellel krundil on praegu Maxima pood).

„Remont sai 1994 just valmis, kuid ühtegi tööd seal teha ei jõudnud, sest maja põles maha. Pärast seda töötasin kodus oma pesuköögis. Siis sain ruumid Sipa tee 4, kus pisut hiljem avati kohvik Maria Juures. Varsti vajas kohvikuomanik lisapinda ja ma töötasin jälle kodus. Siis sain pinna Pärnu mnt 13. Kuna elan Pärnu mnt 30 lähedal, siis möödaminnes küsisin tollase majaomaniku käest, kas on vaba pinda. Oli. Nüüd ma olen siin juba kuus aastat,“ loetles Aino kohti, kus ta aastate jooksul tööd on teinud.

Aino Lemberg täisajaga enam ei tööta, vaid tuleb kohale, kui kliendiga on kokku lepitud. Aino teeb kõiki töid lõikusest kuni lokkimise ja värvimiseni. Kuna klientideks on ennekõike küpsemas eas inimesed, siis tuleb valida juuksevärve ja muid materjale, mis on klientidele taskukohased.

Mõistagi rääkisime ka kääridest kui juuksurite olulistest töövahenditest. Praegused käärid on iseterituvad ja algusaegade omadest palju paremad. Esimesed käärid ostis Aino juba 1959. aastal ja need teenisid teda 36 aastat. Kääre teritas kodumasinate elektrik Mihkel Pesti, kes olnud selle töö tegemisel kõige parema käega mees. „Mõni klient tuleb, müts peas, küsib, palju maksab. – Ma pole teie juukseid veel näinudki, ei oska öelda,“ tuleb järjekordne lause tõsielust.

„Praegu on mul koormus väike, aga peale ei ole vaja maksta. Nii vähe tööd kui sel talvel, pole ammu olnud. Kõige vanem juuksur Märjamaal oli kunagi Selma Kukk, kes töötas 51 aastat. Minu staaž on nüüd pikem – 56 aastat. Olen siin oma elutöö teinud ega ole juuksuriametit mõne tulusama töö vastu vahetanud. Kui olen vahel mõelnud koju jääda, siis minu püsikliendid on selle jutu peale küsinud, et kui sa lõpetad, kelle juurde me siis läheme? Kuni veel jaksu on, nii kaua töötan,“ kinnitas Märjamaa staažikaim juuksur Aino Lemberg.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Käed ja käärid tööta ei jäta: 56 aastat juuksuriametit pidanud Aino Lembergi mälestused

Käed ja käärid tööta ei jäta: 56 aastat juuksuriametit pidanud Aino Lembergi mälestused
Aino esimene eksamitöö Pärnus 1960. aastal.Fotod: Märjamaa Nädalaleht

Tegin aastate eest intervjuu Märjamaa juuksuritega. sealt jäi meelde mõte, et käed ja käärid tööta ei jäta. Täna on selle lause ütleja Aino Lemberg 56 aastat juuksurina töötanud. Ja töötab praegugi. See tähendab, et tema on Märjamaa kõige staažikam juuksur. Rivis on ka tema kunagine õpilane Elle Sirel, kellel selle aasta algul täitus 50 tööaastat.

Mäletan üht vene keele tundi, kui küsiti, kelleks keegi saada tahab. Mina ütlesin, et juuksuriks. 2. jaanuaril 1960. aastal läksin Pärnusse õppima,“ meenutas Aino Lemberg eriala valikut. Siis veel juuksurikooli ei olnud ja pool aastat tuli praktiku juhendamisel töövõtteid omandada. Aino õppis meestejuuksuriks.

Ta töötas Märjamaal sellel kohal 25 aastat. Kui Aino alustas, oli juuksuritöökoda Märjamaal Pärnu mnt 41. Sealt viidi pesu veel hobusega pesumajja. Juuksuritel olid seljas valged kitlid, mis lapsi kartma pani – see meenutas neile arste.

Habemenoa jutud

Toona oli palju habemeajamist. „Üks õpetaja käis iga päev habet ajamas. Habe oli tal nagu raudnael, aga ta ei nurisenud kunagi, et valus on. Habemenugasid tuli igal õhtul teritada, et järgmine päev saaks tööd teha. Habemelõikuse eest saime üheksa kopikat. Seda küll ei mäleta, et käsi oleks habet ajades värisenud. Pärnus õppides lõikasin kord ühele kalurile kõrva sisse, õigupoolest lõikasin lahti kõrva peal olnud korbatanud kärna, ja tormasin ehmunult teise tuppa nutma. Vanem parkunud näoga mees küsis juhendajalt, et kuhu ma läksin. Vastus oli, et nutab juhtunu pärast. Mees lohutas, et selle tühja asja pärast pole küll vaja nutta.

Paeküla õpetaja Oldekop laskis alati habemenoaga pealae paljaks ajada. Kui ma temalt põhjust küsisin, vastas ta, et see on prestiiži küsimus. Et siis lapsed kuulavad paremini, kui õpetaja on intelligentne ja korras,“ tulid esimesed meenutused.

Habet ajades võis ikka tulla mõni väike sisselõige. Juuksurid kasutasid haava tupsutamiseks maarjajää pulka, kuigi see polnud lubatud – et sama pulk käis ühelt näolt teisele. „Kord küsis sanitaarkontroll minult, et mida te tarvitate, kui sisse lõikate. Mina vastasin automaatselt, et maarjajää pulka. „Sisse kukkus!“ hõikas seepeale Kuke Selma,“ jätkusid „teravateemalised“ mälestused.

Välitööde aeg

1970. aastatel sõitsid juuksurid ümbruskonna kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Et maal teenindada nii mehi¬ kui naisi, tuli Ainol ka naiste juustelõikus selgeks saada. Seda õpetas talle Evi Kaldamaa, kes 1964. aastal tuli juuksurikooli I lennu lõpetajana Märjamaale tööle. Aino omakorda õpetas nooremale kolleegile meestetööd. Teeninduskombinaadil oli juuksurite buss, millega sõideti ringi. Üle kümne aasta käis Aino Kabalas, kust käis auto järel. „Väga palju oli seal tööd. Lauri Leesi tädi oli laudas lüpsja. Ta oli pahane, et kontorinaised, kes olid end järjekorda pannud, pääsesid enne pidu juuksuri juurde, laudanaised mitte. Soovitasin, et nimekiri on laual, pange end ka kirja. Vahel oli kolhoosis pidu juba alanud, kui juuksur tegi ikka veel tööd,“ rääkis Aino.

Noore juuksuri esimene juukselõikusmasin töötas 170¬ või 175¬voldise pingega, sellega oli kaasas viiekilone trafo. „Tulime Vaimõisas bussi pealt maha ja kõndisime paar kilomeetrit eemal olevasse Vaimõisa kooli tööd tegema, trafo käe otsas. Hiljem tulid juba 220 V pealt töö¬ tavad Saksa masinad.“ Kula ja imesta, tahaks selle peale öelda.

„Tööõnnetus“

Omal ajal aeti 15 päeva aresti saanud meestel pea paljaks. Kord tuli juuksurisse vanem mees ja kohe tema järel miilits. „Ma arvasin, et see on „päevamees“ ja ajasin tal pikemalt küsimata pea paljaks. Mees üritas küll seletada, et sa satud ju ise nüüd miilitsasse. Mina mõtlesin, miks miilits minu kaitseks midagi ei ütle, aga siis selgus, et see oli täiesti tavaline klient. Mees ütles veel: „Seda ma küll ei tea, mida mu eit nüüd kodus ütleb.“ Arvasin, et järgneb suur pahandus, aga see mees oli edaspidi kui maa alla kadunud ja ma ei saanud ta ees vabandada ka,“ kõlas eriti kurioosne lugu.

Vanasti oli inimestel rohkem täisid, uue Eesti ajal pole Aino neid enam kohanud. „Kaks korda olen ise Raikküla koolist täid saanud, kui käisime seal laste juukseid lõikamas.

Kunagi oli meil töö juures suur alpikann. Oli ka raamatupidaja, kes väga lilli armastas. Ta tuli mulle ütlema, et lillel on täid. Selle peale vastasin, et mitte ainult lill, vaid juuksur on ise ka täitanud,“ meenutas Aino naeruga, kuigi siis, kui selline seis endal, polnud olukord kaugeltki meeldiv.

Õpilased ja õpetajad

Nõukaajal oli juuksuritel järgud. Teeninduskombinaat hoolitses selle eest, et töötajad järku tõstaksid. Kõige kõrgem oli I järk, see oli ka Ainol. Enne kui sai hakata I järku taotlema, pidi olema vähemalt kümme aastat töökogemust. I järk andis ka 10 rubla palgalisa.

Toredaks vahelduseks igapäevatööle olid õppepäevad Raplas, kus tutvustati uuemaid lõikusi ja värskendati muidki teadmisi. Aino käis ka juuksurite võistlustel ja tuli 1971. aastal Eestis meestejuuksurite arvestuses II kohale.

Paljud juuksurid olid tollal ka õpetajad. Ainol on nende aastate jooksul olnud 15 õpilast, kellest Märjamaal töötavad praegugi esimene õpilane Elle Sirel, Lea Luhtaru ja Ele Valting. Olid ajad, kui majandid õpetasid endale juuksureid välja, kes põhitöö kõrvalt lõikasid kohapeal juukseid. Näiteks oli Ainol kaks õpilast Lauknalt, üks oli lasteaias kokk, teine zootehnik.

Paviljoni aeg

3. novembril 1964 alustasid juuksurid teeninduspaviljonis Oru 12, kus praegu on perearstikeskus. Aino töötas seal 28 aastat ja täpselt samal kuupäeval, 3. novembril 1992 pani ta seal enda järel ukse kinni.

Tema sõnul oli neil tore kollektiiv. Kes naistest oli päeva esimeses pooles tööl, tõi õhtupoolikul töötava kolleegi lapse lasteaiast samuti ära, kui enda omadele järele läks.

Kuna juuksurite palk oli väike, siis läks Aino vahepeal koos Laine Kiismaga tööle toolitsehhi. Umbes aasta oli ta seal, siis „kauples“ juuksurite brigadir ta tagasi.

Sellest ajast, kui Aino oli ise brigadir, on tal rääkida paar lugu, mis seotud kassa klappimisega. Kord tuli neile kontroll, aga kassas oli 1¬ või 2¬kopikane vahe. „Päevakassa oli minu kui brigadiri käes. Istusin siis rahapatakaga nii kaua riidekapis peidus, kuni kontroll lahkus. Kui meie palgaarvestus läks üle Raplasse, pidi kõik samuti klappima. Kord laupäeva öösel istusin öösel poole kahe ajal laua taga ja otsisin arvepidamisest kahte puuduvat kopikat. Ise mõtlesin, et teised ammu magavad, mina pean siin viga otsima.“

Aino Lemberg on juuksurina töötanud 56 aastat. Ja jätkab reipalt.

Ettevõtja aeg

„Paviljonis“, nagu selle maja endised töötajad siiamaani kohta kutsuvad, alustas 1992. aastal tegevust aktsiaselts Merihobu. Sinna jäid tööle kaks juuksurit, teised alustasid mitmel pool üle alevi. Ettevõtjana alustamine oli Ainole asjade loomulik jätk. Aino Lemberg ja Elve Vjatkin said 1992. aastal ruumid vanas lasteaias (sellel krundil on praegu Maxima pood).

„Remont sai 1994 just valmis, kuid ühtegi tööd seal teha ei jõudnud, sest maja põles maha. Pärast seda töötasin kodus oma pesuköögis. Siis sain ruumid Sipa tee 4, kus pisut hiljem avati kohvik Maria Juures. Varsti vajas kohvikuomanik lisapinda ja ma töötasin jälle kodus. Siis sain pinna Pärnu mnt 13. Kuna elan Pärnu mnt 30 lähedal, siis möödaminnes küsisin tollase majaomaniku käest, kas on vaba pinda. Oli. Nüüd ma olen siin juba kuus aastat,“ loetles Aino kohti, kus ta aastate jooksul tööd on teinud.

Aino Lemberg täisajaga enam ei tööta, vaid tuleb kohale, kui kliendiga on kokku lepitud. Aino teeb kõiki töid lõikusest kuni lokkimise ja värvimiseni. Kuna klientideks on ennekõike küpsemas eas inimesed, siis tuleb valida juuksevärve ja muid materjale, mis on klientidele taskukohased.

Mõistagi rääkisime ka kääridest kui juuksurite olulistest töövahenditest. Praegused käärid on iseterituvad ja algusaegade omadest palju paremad. Esimesed käärid ostis Aino juba 1959. aastal ja need teenisid teda 36 aastat. Kääre teritas kodumasinate elektrik Mihkel Pesti, kes olnud selle töö tegemisel kõige parema käega mees. „Mõni klient tuleb, müts peas, küsib, palju maksab. – Ma pole teie juukseid veel näinudki, ei oska öelda,“ tuleb järjekordne lause tõsielust.

„Praegu on mul koormus väike, aga peale ei ole vaja maksta. Nii vähe tööd kui sel talvel, pole ammu olnud. Kõige vanem juuksur Märjamaal oli kunagi Selma Kukk, kes töötas 51 aastat. Minu staaž on nüüd pikem – 56 aastat. Olen siin oma elutöö teinud ega ole juuksuriametit mõne tulusama töö vastu vahetanud. Kui olen vahel mõelnud koju jääda, siis minu püsikliendid on selle jutu peale küsinud, et kui sa lõpetad, kelle juurde me siis läheme? Kuni veel jaksu on, nii kaua töötan,“ kinnitas Märjamaa staažikaim juuksur Aino Lemberg.

Maakonna uudised