Iiris toimetab köögis ja praeb lihaviile. Tema neljast lapsest kaks on kodus. Neljajalgne lühikarvaline tegelane Snoopy norib sülle. Köögiaknast paistab suurele õuele hinge tõmbama jäänud muruniiduk. Laual on punasesõstra kook ja uhiuued kohalinikud. Selline pühapäev. Selline emadepäev. Kodutunne kuubis.

„Ma ei arva, et ma olen ideaalne ema," ütleb Iiris korraks säriseva panni juurest eemale tulles. Ta täpsustab, et ideaalne ema on see, kes on oma laste jaoks kogu aeg olemas.

Kuulates, kuidas ta räägib sellest, et lapsed ei vaja kasvamiseks materiaalseid asju ega ka lasteaeda, vaid kodu ja ema armastust, tundub, et enam rohkem oma laste jaoks olemas olla ei saaks ükski ema. Moosipurk mu ees laual, mille sildile on kirjutatud selle saamislugu, alates sõnadega „korjasime emaga mustsõstraid..." räägib samuti selges keeles, et selle pere ema on oma laste jaoks olemas.

„Kõige tähtsam on kasvatada lastest head inimesed. Pole tähtis, millega nad tegelevad, tähtis on, et nad leiaksid elus oma koha. Ja ma tahan, et nad julgeksid proovida ja eksida.

Et neil oleks koht, kuhu eksimuste ja tagasilöökide puhul tulla," räägib Iiris. Nende kodu ongi selline koht. Iirise emaarmastuse sügavust annab hästi edasi üks ta unenägu. Enne esimese lapse sündi nägi ta ühel öösel unes, et sünnitas roti. Samal ajal kui kõik teised värisesid vastikusest, mõtles Iiris - mis siis, et rott, aga ta on ikkagi minu laps. „Ükskõik, milline laps siia ilma sünnib, ta vajab, et teda armastataks," usub Iiris, unenäo sügavamat mõtet kokku võttes.

Nelja lapsega on aastate jooksul tulnud ette kõiksugu juhtumisi. Nii nagu vast kõigil lapsevanematel, on ka Iirisel tulnud tegemist teha nii laste vihapursete kui ka vallatustega. Iiris on kõigisse neisse rahulikult suhtunud.

Siinkohal kõigest paar näidet, mille peale konservatiivsed vanemad ehk pead vangutaksid, aga mis peaksid raudselt kuuluma isemõtleva ja loova lapse kasvatamise õpetuse kuldvaramusse.

Näide nr 1: lapsed hüppasid vastkaevatud peenramaal kaugust.

Ema Iirise reaktsioon: las nad hüppavad, kui lapsed on rõõmsad, olen ka mina rõõmus. Pärast pidi ta muidugi kõvaks hüpatud aiamaanurga mitu korda uuesti läbi kaevama.

Näide nr 2: tütar tahtis teha peenart ja küsis, kas ta võib selle teha sinna, kuhu ta ise tahab. Ema Iirise vastus: milles küsimus, muidugi võib, kui see jääb meie aia piiridesse. Nii sündis hobuserauakujuline peenar keset muruplatsi.

„See on ju MEIE kodu. Siin peab meil kõigil hea olema," sõnab Iiris ja lisab, et lapsi tuleb usaldada ja võimaldada neil kõike katsetada.

Ta usaldas oma lapsi ka siis, kui tol ajal kaheaastane poeg võttis aastase õe kaasa ja läks omapäi läbi küla vanaema juurde. Täpsemini öeldes usaldas Iiris ja usaldab nüüdki oma küla. „Ma teadsin, et lastel on kogu aeg silm peal ja väikses kohas ei saa nad kaduma minna," ütleb Iiris ja räägib külas kasvamise ja elamise võlust. „Me kõik aitame siin üksteist." Ja see on tähtis, rõhutab ta.