Tahame, et inimesed mõtleksid enam loodushoidliku elustiili peale, ning arvame, et külaelu ei sure välja, kui koos selle nimel tegutseme. Üks hea päev Jaagol sisaldab alati omajagu käsitööd ja isetegemist. Jaagol elab neli asjaosalist: Inga, Jaago talu perenaine ja enamike siin toimuvate õpitubade juhendaja, Tairo, Jaago talu peremees ja vabal ajal õpetaja :), Johan, viieaastane perepoeg, väsimatu sahmerdaja, ja kolmene Jaagup, praegu pesamuna, samuti väsimatu ja ka sahmerdaja. Lisaks sellele vuhiseb majapidamisest igal nädalal läbi omajagu peret, ristivanemaid, sõpru, sugulasi, hõimlasi ja asjaosalisi, kes on tundnud siinse koha ja ettevõtmiste magnetit ega saa end enam lahti tõmmata.

Nii räägib oma perest ja talust perenaine Inga ise.

Naisteklubi Kolmapäev kahepäevase käsitöölaagri kavas oli savist vilelinnu voolimine ja muistne maapõletus, vilditud saunamütsi tegemine, klaasisulatus ning seebikeetmine. Kõik teemad on seotud meie omakultuuri ja rikkaliku rahvapärandiga ning igati paslikud ka päris käsitöökaugele inimesele.

Keraamika maapõletus-vilelind ehk savipiilu
Perenaise Inga sõnul on keraamika tema suur armastus. Meid kõiki köitis Inga jutt sellest, kuidas setud vanasti taluõuele kauplema tulid. Plaanvanker veeres taluõuele, vana setukas ees, setuke ohje hoidmas, koormaks potid õlgede ning kausid heinte sees. Eks ta siis õngitses heinte seest glasuurist särava savikausi, koputas sõrmenukiga helisema ning rääkis mesikeeli naljajuttu. Hea kauba korral andis lisaks mõne väiksema kausi või savipilli.

Vilepillide maapõletus Meie Vald


Vilepillide maapõletus

Valmistasime meiegi Lõuna- Eesti punasest savist setupärase savilinnu. Sellise, nagu vanasti potisetud laatadel ostjate ligimeelitamiseks müüsid, ja kellel pidi kõhus hulk laule olema. Esimesel päeva vormisime savilinnu ja panime talle hääle sisse. Lind saab aga pehmest savist kõvaks kõlakojaks muistsel moel - maa sees põletades.

Järgmisel nädalavahetusel ehitasimegi muinasaegse maaahju ja põletasime pillid valmis. See käib nõnda. Maasse kaevatud auku asetatakse piilud vaheldumisi käbidega ja kaetakse tagurpidi keeratud ämbriga. Auku ümber ämbri tehakse väike lõke, et auk soojeneks. Tasapisi hakatakse põletusmaterjali lisama. Nõnda umbes kuus tundi järjest, nii et lõpuks on lõke kõrge leegiga esemete kohal. Lõke lastakse söeks põleda ja kaetakse august välja kaevatud mätastega. Ahju saab lahti pakkida alles järgmisel päeval, mil igaüks kohtub oma savilinnuga. Nii need savilinnud sündisid ja just nagu laulusalmiski - igal linnul oma laul.

Saunamütsi viltimine

Märgviltimise töötoas sai selgeks villa vildiks saamise lugu. Tegime saunamütsi, ikka naturaalset värvi: punased, roosad, rohelised, sinised ja hallid.

Saunamütsi viltimine Meie Vald


Saunamütsi viltimine

Märgviltimine on märg töö - eriti olukorras, kui taevaisa on otsustanud taevast lisa saata. Ega see meid seganud. Villatükid laotati šabloonile kihtidena üksteise peale, iga kiht eelnevaga ristikiudu. Kel julgust, lisas erinevat värvi villa, et huvitavam tulemus saada. Villakiht pidi lõpuks olema umbes viis sentimeetrit paks. Seep tuli lahustada kuumas vees ja villale kanda, nii et töö oleks ühtlaselt niiske, kuid mitte liiga märg. Ja siis algas viltimine - kätega ringjaid liigutusi tehes villa hõõrumine. Aeg-ajalt pöörati töö ümber ja hõõruti ka teiselt poolt, kuni toode tundus piisavalt vilditud ja pealmised kihid ei tulnud enam näppides lahti. Seejärel keerati töö rulli ning hakati seda edasi-tagasi rullima. Siis pidi mütsitoorikut veel kõvasti vastu lauda loopima. Valmis vilti pesti vaheldumisi kuuma ja külma veega.

Viltimine on pikk protseduur ja mütsi kuivatamine jäi kõigile kodutööks. Järgmisel nädalavahetusel õppisime, kuidas nõelviltimise teel saunamütsile mitmesuguseid kujundeid, lilli ja motiive teha. Kõigil said imepärased mütsid

Klaasisulatus

Teine päev algas lihtsa ja ilusa teemaga - klaasisulatus. Klaas on tore materjal: värviline, natuke mõistatuslik ja eri tükkide ühendamiseks tuleb need vaid ahju pista.

Meie Vald


Klaasisulatus

Kaasa tuli võtta mõni erilist värvi pudel, mis kodus vedeleb. Meie kaasavõetud pudelid osutusid kõlbmatuks - polnudki värviline, vaid ülevärvitud klaas.

Klaasisulatuse töötoas põhimõtteliselt ainult mängisime värviliste klaasitükikestega, seades neid meelepäraselt üksteise kõrvale. Kes tegi aknakaunistusi, kes kaelaehteid, kes kõrvarõngaid või muud iluasja. Ja siis ahju, mille kuumus nii 800 kraadi kanti. Nii meie tööd valmis saidki.

Seebikeetmine

Peale mõtlemapanevat ja põhjalikku loengut seebikeetmisest minevikus ja tänapäeval algas seebitegu. Seebi tegemine käis päris ehtsal moel rasvainest, seebikivist ja headest lõhnadest. Hästi lõhnav enda keedetud seep vaevalt et kellelgi mööda külge maha jookseb. Või kui, siis suure vahuga. Kes sulatas rasva, kes jahutas seebikivi, kes tilgutas väärtuslikku õli - kõigil oli askeldamist. Tegimegi siis erinevatest rasvadest-õlidest seebikivi abiga ihupesuvahendi, millesse lisasime hea lõhna ja tervise huvides kitsepiima, mooniseemneid või kaerahelbeid. Näpuotsaga häid lõhnasid ka. Ega siis midagi muud kui segu topsidesse ja kuu aja pärast seep missugune.

Seebi keetmine Meie Vald


Seebi keetmine

Kaks päeva Jaago käsitöötalus möödusid linnulennul. Inga - kodusoe inimene, kel on suurepärane pedagoogianne, laialdased teadmised ja oskused ning oskus neid teadmisi jagada - andis meile kõigile unistuste käsitööpäevad. Kogemustepagasisse kogunes hulk teadmisi õlidest, mis head sisse hingata või peale määrida, savist, liivast, klaasist, villast-vildist... seda ei ole lihtsalt võimalik ümber jutustada. Võrratu pere ja võrratu kogemus! Oli tunne, nagu oleks just nimelt meid Jaago tallu juba kaua aega oodatud...

Jääb veel üle lisada, et Jaago käsitöötalu asub Võnnu kihelkonnas Kurista külas, ning tänada lisaks fantastilisele pererahvale meie projekti "Tahan teha! - traditsioonilise käsitöö õpitoad" toetajaid Kohaliku Omaalgatuse Programmi ja Vastse-Kuuste valda.