Uskumatu lugu: kuidas taluperemees küüditamisest üle noatera pääses

 (126)
Uskumatu lugu: kuidas taluperemees küüditamisest üle noatera pääses
Illustratsioon sealauda läbiotsimisestFoto: Tori Kaldad

Väljavõte Arne Ilmjärve mälestustest okt. 1954.

…Juba enne suurt eestlaste küüditamist Siberisse liikusid rahva seas visad jutud selle tuleku üle. Kõik aga ei uskunud neid jutte, sest küüditamise juttusid, samuti ka autode kokkukäsutamisi oli ka varem, kuid juhtunud polnud siiski midagi. Ettevaatuse pärast oli mu naine, sest olin sel ajal vanglas, lasknud toidumoona ja riideid viia tuttavate juurde. Palju küll polnudki viia, sest talu oli venelaste poolt mitu korda rüüstatud. Aga nagu hiljem selgus, oli toidukraami kodunt ära viimine suur eksitus, mille läbi mu perekond Siberis raskesse näljaseisukorda sattus.

Kavatsesime olla viimase silmapilguni kodus, sest ei tahtnud enneaegu kellegi juurde tülinaks minna. See asjaolu saigi saatuslikuks. Küüditamise hommikul ma pääsesin küll oma punkri abil, olin ju arvamisel, et ainult minu järgi tuldi, aga mu perekond, haige naine, tütar ja poeg viidi ära. Ei ole hullemat asja, kui su omaksed oma silmade all ära viiakse, olles võimetu neid abistama.

Ei tahtnud ennast siiski küüditajate kätte anda, sest arvasin, et mind perekonnast ikkagi lahutatakse. Vaid uksest väljuda oleksime koos saanud. Lootsin, et saan neid edaspidi kuidagi abistada või neid mööda laia Venemaad otsima minna. Raskelt löödud meeleolus jäin üksinda külma sealauta. Minu juurde kippus küll koer Tuksi, kes äraviidutele kaeblikult järele ulus, kuid haleda südamega olin sunnitud talle ukse vahelt valusa hoobi nina pihta lööma, et ta enam minu lähedale ei tuleks ja niiviisi äraandjaks ei saa. Karjatades eemaldus ta, kuid põlevil silmil vaatas ta vahetpidamata sealauda ukse poole.

Enda seisukorda läbi arutades tulin otsusele, et esialgu on kõige kindlam siiasamasse jääda. Igal pool valla piirides oleks mind taga otsitud ja ka kergesti leida võidud, kuid keegi poleks vist mõttele tulnud siit sealaudast otsida. Toitu oli mul seljakotis äraelamiseks, kuigi söögiisu mul polnud.

Ja nii algaski mu piinarikas elu mahajäetud majas, kuna rong mu omakseid loomavagunis vahetpidamata kodust kaugemale viis. Palveid sosistasin omaksete eest, sest olin peaaegu kindel, et mu naine sureb tee peal, ei kannata välja raskeid vintsutusi. Kohe, kahel üksteisele järgneval ööl käidi venelaste poolt mind otsimas. Jälle päästis mind punker.

Esialgu päeval kedagi majas ei olnud, kuid valvel pidin olema alati. Külavolinik käis päeval loomi talitamas ja lüpsmas, kuid kauem kui just tarvis, talus ei peatunud.

Ööseks oli paar naabrit käsutatud mahajäänud varanduse valvuriteks, sest muidu oleks siia tulnud päevavargad kõik minema tassinud. Naabritele ma aga ennast ei näidanud, ei tahtnud neid ka kartlikuks teha, sest olukord oli väga pinev ja tõsine. Keegi majavalvuritest ei aimanud, et peremees elab sama maja tühjas sealaudas.

Pidin teada saama, mis on üle valla sündinud ja ühel õhtul, see oli vist kolmandal õhtul peale küüditamise ma pugesin välja sealauda kitsast ja kõrgest aknast, seda eest ära võttes ja jopet ja seljakotti enne alla visates kui ise järele ronisin.

Küüditamine oli üleriigiline, meie vallast ära viidud mitukümmend perekonda, osa kulakuteks tembeldatud, osa varem arreteeritute meeste perekondi. Paljud perekonnad olid suutnud põgeneda, oma kodusid ja varandusi saatuse hooleks jättes. Varandused müüdi hiljem naeruväärt madala hinna eest.

Läksin tagasi oma koju sealauta, kus kavatsesin veel mõned päevad viibida, sest oli kartus, et kõik talud läbi otsitakse.

Öösel pugesin oma punkrisse, mille põhja olin pannud paar parkimata lambanahka. Kuid vundamendi raudkividest õhkus jääkülma ja magamisest polnud juttugi. Paari tunni järel ronisin jälle august välja, et keha soojendada võimlemisega. Ka päeval tegin võimlemisharjutusi. Paar korda käisin salaukse kaudu ka segipaisatud toas, et vaadata, mida saaksin lahkudes kaasa võtta, sest kauaks ma siis jääda ei võinud. Ka polnud majas midagi söödavat peale kartulite ja porgandite, sest omaksed olid ju kaasa võtnud, mis oli. Ainult koort riisusin külavoliniku poolt lüpstud piima pealt ja täitsin sellega oma välipudeli. Esialgu ei kavatsenud ma küll midagi võtta, sest arvasin, et varandusenatuke on üles kirjutatud ja võidakse märgata mõne asja puudumist. Kuid rusuv vaikus ruumides, kus iga asi tuletas meelde kalleid omakseid ja sündinud kurbmängu, muutus nii masendavaks nagu mingis hauakoopas ja pisarad silmis läksin tagasi sealauta.

Olles veetnud jälle piinarikka öö, hiilisin järgmisel päeval salaukse juurde, et tuppa minna, seal tvõtta, mis leian ja õhtuhämaruses jäädavalt lahkuda majast. Kuid enne ukse avamist nagu kellegi käsu peale, jäin hetkeks kuulatama. Külm tunne läbis südame, sest keegi magas raskelt toas! Otsijad, nähtavasti läbi akna, olid hiirvaikselt tuppa hiilinud, et mind siin oodata. Palju neid on? Kui oleks üks, võtaks talt relva ja seoks ta enda. Aga kindlasti on neid rohkem, mõni magab, mõni peab valvet. Lollus oleks nende kuulide märklauaks saada. „Vat, kus lugu!“ mõtlesin sealauta tagasi minnes, „ pole juttugi millegi kaasavõtmisest, hea, kui siit kuidagi veel minema pääseks“.

Olukord oli järsku väga ohtlikuks muutunud, elada ühes majas oma tagaajajatega! Tõesti hull asi. Õhtu läheneb, kuid naabreid, majavalvureid, ei ilmu, kes muudel päevadel juba ammu kohal olid.

Suitsetan vargsi sigaretti, suitsu kõrgele katuse augu poole puhudes.

Salapärane, kurja ennustav vaikus…mu ärevus hakkab tõusma, suur, salapärane pinevus… Midagi peab tõesti juhtuma… Ja nüüd sünnibki midagi. Mõlemalt poolt hoonet kostab äkki jooksumüdinat ja veelompidel jääkirme murdumist. Väravad kistakse raginal lahti, kostab hääli… eestikeelseid…tunnen ühes kohalikku kommunisti, mu enda koolivend koguni.

Kuid samal silmapilgul, kui tõmmatakse sealauda ust, laskub mu punkrikaas tasakesi kinni ja läbi prao nihutavad mu sõrmed veel sõnnikust seaküna luugi äärele. On juba tugevasti hämar.

Kes oli äraandja? Küsin mõttes endalt. Perenaine, kes kord ümber maja luusis ja suitsu lõhna võis tunda või oli see külavolinik, kes märkas koore võtmist. Üks neist pidi olema.

Otsijad ei räägi omavahel sõnagi. Hoolega vaadatakse iga sulgu. Tüki aja pärast ronib keegi kõrvalolevasse sulgu ja hakkab seal ähkides midagi toimetama. Olukorra tõsiduse peale vaatamata tükib mulle vägisi naer peale. Ühe kange mehe kõht on rünnaku mõjul korrast ära läinud. Kuum hoog läbib mind: nüüd on paras aeg arveid õiendada. Kuid enne, kui mu tõukevalmis käsi saab luuki lükata, tuli meelde, et mu omaksed pantvangidena nende käes on ja ma nende seisukorda oma teoga võin ainult halvendada. Võimetus vihas loobusin oma kavatsusest.

Peale läbiotsimist, mis kestis hulk aega, sest tuhniti ka teistes hoonetes, tuldi uuesti sealauta, kus veelkord ringi käidi. Nende kõnelustest ja toimingutest võisin järeldada, et naabritalu koer seoti rehe alla, sealauda külge, meie endi koer aga välja aeti. Ise aga lahkusid eluruumidesse, nagu jälle aru sain, ööbimiseks. Olin lõksus nagu hiir! Punkris võisin olla vaid pool-lamades ja selles ebamugavas asendis mitte üle kahe tunni ühtejärgi. Kohutav oli mõelda, et niiviisi pidin terve öö ja ehk ka päeva mööda saatma. Suitsetamise peale polnud mitte mõteldagi. Pikapeale hakkas ka külm purema, kuid vähemagi liigutuse puhul, kui tahtsin oma kangeks jäänud liikmeid sirutada, hakkas koer teisel pool seina urisema. Mitu korda öö jooksul käidi rehe all ja patrulleeriti ka väljas. Põgenemisele polnud mõeldagi. See oli hirmus öö. Hambad lõgisesid külma pärast ja tundsin palaviku värinaid. Kas tõesti pean hukkuma? Tõesti olukord, milles vist ükski inimene varem pole viibinud.

Lõpuks ometi möödus see põrgulik öö. Hommikul tuli külavolinik loomi talitama. Vist oli pettunud, kuuldes ja nähes, et kõik vanaviisi. Tagunud uksed kõvasti kinni ja heitnud veelkord pilgu sealauta, lahkusid kõik ühes koeraga. Külavolinik oli rehetoa ukse lingi vahele pulga pistnud ja sellepärast võisin julge olla, et rehetoast keegi rehe alla ei pääse. Olin veendunud, et majas enam ühtegi valvurit ei ole. Kuid tuppa ma siiski ei läinud. Nagu üle noatera olin jälle pääsenud tagaajajate küüsist. Suure mõnutundega suitsetasin terve sigareti ära. Olin väga roidunud, kuid sellele vaatamata korjasin värava alt lombist vett ja sealauda akna all ajasin ära oma pikaks kasvanud habeme. Tundsin ennast jälle pisut inimesena.„ Siia ei või ma enam kauemaks jääda“, mõtlesin endamisi, „ pean katsuma siit öösel välja pugeda“.

Aga mul avanes juhus juba õhtuhämaruses majast lahkuda, valvurid olid rehealuse väravad lahti jätnud ja ise tahatuppa läinud jama kasutasin viibimatult juhust. Algas minu elu ohtlikum ja raskem ajajärk, paljuaastane metsavenna elu. Perekond oli tuhandeid kilomeetreid kaugel, naine puhkas juba Siberi külmas mullas, mina kodutu, tagaaetud huntinimene…

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Uskumatu lugu: kuidas taluperemees küüditamisest üle noatera pääses

 (126)
Uskumatu lugu: kuidas taluperemees küüditamisest üle noatera pääses
Illustratsioon sealauda läbiotsimisestFoto: Tori Kaldad

Väljavõte Arne Ilmjärve mälestustest okt. 1954.

…Juba enne suurt eestlaste küüditamist Siberisse liikusid rahva seas visad jutud selle tuleku üle. Kõik aga ei uskunud neid jutte, sest küüditamise juttusid, samuti ka autode kokkukäsutamisi oli ka varem, kuid juhtunud polnud siiski midagi. Ettevaatuse pärast oli mu naine, sest olin sel ajal vanglas, lasknud toidumoona ja riideid viia tuttavate juurde. Palju küll polnudki viia, sest talu oli venelaste poolt mitu korda rüüstatud. Aga nagu hiljem selgus, oli toidukraami kodunt ära viimine suur eksitus, mille läbi mu perekond Siberis raskesse näljaseisukorda sattus.

Kavatsesime olla viimase silmapilguni kodus, sest ei tahtnud enneaegu kellegi juurde tülinaks minna. See asjaolu saigi saatuslikuks. Küüditamise hommikul ma pääsesin küll oma punkri abil, olin ju arvamisel, et ainult minu järgi tuldi, aga mu perekond, haige naine, tütar ja poeg viidi ära. Ei ole hullemat asja, kui su omaksed oma silmade all ära viiakse, olles võimetu neid abistama.

Ei tahtnud ennast siiski küüditajate kätte anda, sest arvasin, et mind perekonnast ikkagi lahutatakse. Vaid uksest väljuda oleksime koos saanud. Lootsin, et saan neid edaspidi kuidagi abistada või neid mööda laia Venemaad otsima minna. Raskelt löödud meeleolus jäin üksinda külma sealauta. Minu juurde kippus küll koer Tuksi, kes äraviidutele kaeblikult järele ulus, kuid haleda südamega olin sunnitud talle ukse vahelt valusa hoobi nina pihta lööma, et ta enam minu lähedale ei tuleks ja niiviisi äraandjaks ei saa. Karjatades eemaldus ta, kuid põlevil silmil vaatas ta vahetpidamata sealauda ukse poole.

Enda seisukorda läbi arutades tulin otsusele, et esialgu on kõige kindlam siiasamasse jääda. Igal pool valla piirides oleks mind taga otsitud ja ka kergesti leida võidud, kuid keegi poleks vist mõttele tulnud siit sealaudast otsida. Toitu oli mul seljakotis äraelamiseks, kuigi söögiisu mul polnud.

Ja nii algaski mu piinarikas elu mahajäetud majas, kuna rong mu omakseid loomavagunis vahetpidamata kodust kaugemale viis. Palveid sosistasin omaksete eest, sest olin peaaegu kindel, et mu naine sureb tee peal, ei kannata välja raskeid vintsutusi. Kohe, kahel üksteisele järgneval ööl käidi venelaste poolt mind otsimas. Jälle päästis mind punker.

Esialgu päeval kedagi majas ei olnud, kuid valvel pidin olema alati. Külavolinik käis päeval loomi talitamas ja lüpsmas, kuid kauem kui just tarvis, talus ei peatunud.

Ööseks oli paar naabrit käsutatud mahajäänud varanduse valvuriteks, sest muidu oleks siia tulnud päevavargad kõik minema tassinud. Naabritele ma aga ennast ei näidanud, ei tahtnud neid ka kartlikuks teha, sest olukord oli väga pinev ja tõsine. Keegi majavalvuritest ei aimanud, et peremees elab sama maja tühjas sealaudas.

Pidin teada saama, mis on üle valla sündinud ja ühel õhtul, see oli vist kolmandal õhtul peale küüditamise ma pugesin välja sealauda kitsast ja kõrgest aknast, seda eest ära võttes ja jopet ja seljakotti enne alla visates kui ise järele ronisin.

Küüditamine oli üleriigiline, meie vallast ära viidud mitukümmend perekonda, osa kulakuteks tembeldatud, osa varem arreteeritute meeste perekondi. Paljud perekonnad olid suutnud põgeneda, oma kodusid ja varandusi saatuse hooleks jättes. Varandused müüdi hiljem naeruväärt madala hinna eest.

Läksin tagasi oma koju sealauta, kus kavatsesin veel mõned päevad viibida, sest oli kartus, et kõik talud läbi otsitakse.

Öösel pugesin oma punkrisse, mille põhja olin pannud paar parkimata lambanahka. Kuid vundamendi raudkividest õhkus jääkülma ja magamisest polnud juttugi. Paari tunni järel ronisin jälle august välja, et keha soojendada võimlemisega. Ka päeval tegin võimlemisharjutusi. Paar korda käisin salaukse kaudu ka segipaisatud toas, et vaadata, mida saaksin lahkudes kaasa võtta, sest kauaks ma siis jääda ei võinud. Ka polnud majas midagi söödavat peale kartulite ja porgandite, sest omaksed olid ju kaasa võtnud, mis oli. Ainult koort riisusin külavoliniku poolt lüpstud piima pealt ja täitsin sellega oma välipudeli. Esialgu ei kavatsenud ma küll midagi võtta, sest arvasin, et varandusenatuke on üles kirjutatud ja võidakse märgata mõne asja puudumist. Kuid rusuv vaikus ruumides, kus iga asi tuletas meelde kalleid omakseid ja sündinud kurbmängu, muutus nii masendavaks nagu mingis hauakoopas ja pisarad silmis läksin tagasi sealauta.

Olles veetnud jälle piinarikka öö, hiilisin järgmisel päeval salaukse juurde, et tuppa minna, seal tvõtta, mis leian ja õhtuhämaruses jäädavalt lahkuda majast. Kuid enne ukse avamist nagu kellegi käsu peale, jäin hetkeks kuulatama. Külm tunne läbis südame, sest keegi magas raskelt toas! Otsijad, nähtavasti läbi akna, olid hiirvaikselt tuppa hiilinud, et mind siin oodata. Palju neid on? Kui oleks üks, võtaks talt relva ja seoks ta enda. Aga kindlasti on neid rohkem, mõni magab, mõni peab valvet. Lollus oleks nende kuulide märklauaks saada. „Vat, kus lugu!“ mõtlesin sealauta tagasi minnes, „ pole juttugi millegi kaasavõtmisest, hea, kui siit kuidagi veel minema pääseks“.

Olukord oli järsku väga ohtlikuks muutunud, elada ühes majas oma tagaajajatega! Tõesti hull asi. Õhtu läheneb, kuid naabreid, majavalvureid, ei ilmu, kes muudel päevadel juba ammu kohal olid.

Suitsetan vargsi sigaretti, suitsu kõrgele katuse augu poole puhudes.

Salapärane, kurja ennustav vaikus…mu ärevus hakkab tõusma, suur, salapärane pinevus… Midagi peab tõesti juhtuma… Ja nüüd sünnibki midagi. Mõlemalt poolt hoonet kostab äkki jooksumüdinat ja veelompidel jääkirme murdumist. Väravad kistakse raginal lahti, kostab hääli… eestikeelseid…tunnen ühes kohalikku kommunisti, mu enda koolivend koguni.

Kuid samal silmapilgul, kui tõmmatakse sealauda ust, laskub mu punkrikaas tasakesi kinni ja läbi prao nihutavad mu sõrmed veel sõnnikust seaküna luugi äärele. On juba tugevasti hämar.

Kes oli äraandja? Küsin mõttes endalt. Perenaine, kes kord ümber maja luusis ja suitsu lõhna võis tunda või oli see külavolinik, kes märkas koore võtmist. Üks neist pidi olema.

Otsijad ei räägi omavahel sõnagi. Hoolega vaadatakse iga sulgu. Tüki aja pärast ronib keegi kõrvalolevasse sulgu ja hakkab seal ähkides midagi toimetama. Olukorra tõsiduse peale vaatamata tükib mulle vägisi naer peale. Ühe kange mehe kõht on rünnaku mõjul korrast ära läinud. Kuum hoog läbib mind: nüüd on paras aeg arveid õiendada. Kuid enne, kui mu tõukevalmis käsi saab luuki lükata, tuli meelde, et mu omaksed pantvangidena nende käes on ja ma nende seisukorda oma teoga võin ainult halvendada. Võimetus vihas loobusin oma kavatsusest.

Peale läbiotsimist, mis kestis hulk aega, sest tuhniti ka teistes hoonetes, tuldi uuesti sealauta, kus veelkord ringi käidi. Nende kõnelustest ja toimingutest võisin järeldada, et naabritalu koer seoti rehe alla, sealauda külge, meie endi koer aga välja aeti. Ise aga lahkusid eluruumidesse, nagu jälle aru sain, ööbimiseks. Olin lõksus nagu hiir! Punkris võisin olla vaid pool-lamades ja selles ebamugavas asendis mitte üle kahe tunni ühtejärgi. Kohutav oli mõelda, et niiviisi pidin terve öö ja ehk ka päeva mööda saatma. Suitsetamise peale polnud mitte mõteldagi. Pikapeale hakkas ka külm purema, kuid vähemagi liigutuse puhul, kui tahtsin oma kangeks jäänud liikmeid sirutada, hakkas koer teisel pool seina urisema. Mitu korda öö jooksul käidi rehe all ja patrulleeriti ka väljas. Põgenemisele polnud mõeldagi. See oli hirmus öö. Hambad lõgisesid külma pärast ja tundsin palaviku värinaid. Kas tõesti pean hukkuma? Tõesti olukord, milles vist ükski inimene varem pole viibinud.

Lõpuks ometi möödus see põrgulik öö. Hommikul tuli külavolinik loomi talitama. Vist oli pettunud, kuuldes ja nähes, et kõik vanaviisi. Tagunud uksed kõvasti kinni ja heitnud veelkord pilgu sealauta, lahkusid kõik ühes koeraga. Külavolinik oli rehetoa ukse lingi vahele pulga pistnud ja sellepärast võisin julge olla, et rehetoast keegi rehe alla ei pääse. Olin veendunud, et majas enam ühtegi valvurit ei ole. Kuid tuppa ma siiski ei läinud. Nagu üle noatera olin jälle pääsenud tagaajajate küüsist. Suure mõnutundega suitsetasin terve sigareti ära. Olin väga roidunud, kuid sellele vaatamata korjasin värava alt lombist vett ja sealauda akna all ajasin ära oma pikaks kasvanud habeme. Tundsin ennast jälle pisut inimesena.„ Siia ei või ma enam kauemaks jääda“, mõtlesin endamisi, „ pean katsuma siit öösel välja pugeda“.

Aga mul avanes juhus juba õhtuhämaruses majast lahkuda, valvurid olid rehealuse väravad lahti jätnud ja ise tahatuppa läinud jama kasutasin viibimatult juhust. Algas minu elu ohtlikum ja raskem ajajärk, paljuaastane metsavenna elu. Perekond oli tuhandeid kilomeetreid kaugel, naine puhkas juba Siberi külmas mullas, mina kodutu, tagaaetud huntinimene…

Maakonna uudised