Paari päeva pärast pidime õppusega edasi minema. Käskis vahest Seplingi veskist mööda ratsutada, et siis tema vaatab, kuidas minul läheb. Ja kõiki neid tarkusi ja õpetusi rääkis Tõnis minule peast, ei vedanud ühestki raamatust sõrmega järge.

Läks paar päeva. Ratsutasin hommikust õhtuni. Olin proovinud igasugu ratsutamise viise kuni kapakuni välja. Miki kuuletus minu käsklustele ja soovidele nagu hästi sisse töötatud ja õlitatud masin. Paari päevaga tundsin end hobuse seljas juba üsna kindlalt. Tõnis küll hoiatas, et ma väga hoogu ei läheks, eriti kapakuga, sest hobune oli ikkagi haavatud. Ja nii ma mitu päeva kõik vaba aja ratsutasin. Siis tõi Tõnis mulle eestikeelse raamatu hobuste kasvatusest ja nende hoolitsemisest. Käskis hobuse eest hoolitsemise peatükid eriti tähelepanelikult läbi lugeda ja meelde jätta. Kui tekivad küsimused, tulgu ma veskisse ja siis arutame. Järgmisel nädalal nägi Madis mind ratsutamas ja arvas, et ma oleks nagu elu aeg hobuse seljas istunud ja et nüüd võin ma juba tööülesandeid täita. Ja nii tulid tööülesanded minu esimeses õpitud ametis. Peamine oli, et loomade mingi haiguse korral pidin minema 12 km kaugusele Varblasse, loomaarsti juurde, rohtude järele. Loomaarsti nimi oli Koldits. Ta oli olnud sõja ajal Eesti Korpuses hobusetohter. Tundis hästi hobuseid ja teisi loomi ka. Oli keskmist kasvu heleda peaga ja punase näoga mees. See on mulle meelde jäänud, et ta ei kandnud kunagi mütsi. Oli alati palja peaga. Ka talvel. Elas oma perega Varblas, kirikust mööda, Haagi kõrtsi taga. Mäletan, et oli kahe säärvärgiga maja. Kilgimetsast oli sinna päris tükk maad. Hobusega ratsa oma kaks tundi, kui just hobust nelja ei ajanud. Kolditsil olid väikesed lapsed ja väga kena tumeda peaga noor naine. Neljateistaastane noor mehehakatis pani juba seda tähele. Koldits oli väga otsekohese ja järsu jutuga mees. Ta ütles oma arvamuse välja karmilt ja otsekoheselt, ka naiste juuresolekul. Lubas mind õpetada voltižeerima. Aga see jäigi jutuks. Siis ma ei teadnud, mida see sõna tähendab. Tõniselt küsisin. Ta vastas, et see sõna tähendab vigurratsutamist. Seda tehakse sõjaväes ja tsirkuses. Mina selle peale arvasin, et milleks mulle tsirkus?

Ja nii ma täitsin mitmesuguseid ratsakäskjala ülesandeid. Käisin Varblas loomaarsti juures, vahest Varbla apteegis, viisin sõna või mõne kirja siia-sinna, mööda talusid mingeid allkirju võtmas. On meeles, et tegu oli mingi rahu poolt olemisega, kuhu kõik pidid allkirja andma, et kinnitada oma sõjavastasust. Samuti oli riigilaen, mis oli kõigi peale jaotatud ja kõik pidid oma allkirjaga kinnitama oma nõusolemist. Aga sellega jäid mulle meelde külainimeste liignimed, millised ei ühtinud talunimedega. Näiteks Kilgimetsa talu peremees oli Tõnis Strikvaldt. Või vabahärra von Strikvaldt, nagu ta vahest end nimetas, kui oli „heas tujus“.

Üks kindel kohustus oli viina järel käimine Kulli poes, Varblas või vahest ka Kastnas. Viina joodi siis vähe, aga traditsiooni kohaselt mingi ürituse või sündmuse puhul talus, pidi viinapudel laual olema. On meeles üks lugu viinavõtmisest: vilja masindamise ajal Varepõllul oli lõunalaud kaetud õues murul. Laual olid toidud, kaks kaheliitrist õlletoopi, Varepõllul olid nad sinine ja valge ja laua keskel üks pudel viina kogu seltskonna peale. Pudeli kõrval seisis suur umbes 50 grammine tühi viinapits. Rahvas sõi, õlletoobid käisid ringi. Siis tõusis Preisi Mari, ütles, et head kraami tuleb ka proovida, korkis viinapudeli lahti, valas pitsi täis, kallas endale kurku! Pani pudelile korgi peale tagasi ja tühja pitsi pudeli kõrvale. See pudel viina tühja pitsiga seisid söömise lõpuni. Keegi seda rohkem ei puutunud. Aga veel kaks aastat hiljem, vilja masindamisel, tuletati seda meelde, kuidas Preisi Mari Varepõllul masindamisel „viina jõi“.

Hobusega sain suurepäraselt hakkama, ratsutamise sain selgeks. Tõnise raamatu „tudeerisin“ läbi ja tema küsimustele vastasin rahuldavalt. Ta jäi minuga rahule. Vahest tegi mõne märkuse, millega ma muidugi arvestasin.

Mõtlen, et üks suur katsumus oli silo tallamine hobusega. Seplingi niinepuu juurde, põllunurka, kõrgele kohale kaevati kaks siloauku. Need olid läbimõõdult umbes viis meetrit ja kuni kaks meetrit sügavad. Need täideti toore, värskelt niidetud ristikuga, kallati üle Varblast meiereist toodud vadakuga ja minul tuli ratsahobusega kogu see kraam kinni tallata. Algul hobuse auku saamine oli suur kunsttükk. Kuid Miki oli julge hobune, oli harjunud käsku kuulama ja usaldas mind. Õppis selle viguri ära. Oli tark hobune. Ka siis, kui auk oli täis, oli kuhi umbes kaks meetrit üle maapinna. Ka sealt õppis Miki alla tulema. Laskis tagumiku peal liugu, nagu kelguga mäest alla. Silo oli siis uus asi. Seda tööd käisid vaatamas mitmed „kõrgema võimu“ esindajad. Mäletan, et käis kolhoosi esimees Kapramaa Eedi, lapilise näoga Kuld, kes oli komsomol ja mingi tähtis asjamees, siis veel mitmed võõrad naised-mehed, kes tulid autoga, mis oli sel ajal erandlik nähtus. Kahe siloaugu täitmine võttis poolteist nädalat. Minu tööpäev siloaugul algas hommikul kell 9, kui esimesed hobusekoormad tulid ja kestis õhtul pimedani. Vahepeal oli ikka lõuna ka ja sai hobusele anda paar tundi puhkust. Hullem lugu oli minu tagumikuga, mis ei pidanud nii intensiivsele tööle vastu! Läks villi ja villid läksid katki. Ema tohterdas minu kärnas tagumikku hapukoore ja mageda võiga. Ega eriti ei aidanud. Tööd tuli aga teha, sest teist ratsanikku ei olnud. Kärnad paranesid aga peale määrimist lehmadel kasutatava nisade pragunemise määrdega, mille Koldits valmis segas. Nii et tänu temale pidasin kangelaslikult vastu kuni silotegemise lõpuni. Madis lubas selle töö eest tasuda kahekordselt, sest tööpäevad olid nii pikad.

Püüdsin jälgida Tõnise õpetusi, kuid vahest unustasin ja see maksis kohe kätte! Ükskord kästi kiiresti kuhugi minna mingit sõna viima. Tõin kiiresti hobuse, saduldasin ja kiiresti minema. Traavi sõites tundsin, et midagi on valesti. Sadul hakkas Miki seljast ära sõitma ja mina ei märganud hobust kinni pidada. Lõpuks olin koos sadulaga Miki kõhu all. Siis jäi Miki ise toksti seisma. Vaatas tagasi niisuguse näoga, et küll on ikka loll jõmpsikas! Põhjus oli selles, et kiirelt hobust saduldades, sadulavöö kinnitõmbamisel unustasin teha nn. „järelpingutuse“. See seisneb selles, et sadulavöö kinnitõmbamisel on hobuse kõht ümmargunepunnis, sest hobune hingab „kõhuga“, nagu Tõnis seletas. Siis tuleb põlvega anda kerge müks hobusele kõhu alla, hobune tõmbab kõhu sisse ja siis saab sadulavööd veel pingutada augu, või paari võrra. Ja vaat siis on sadul hobuse seljal „kinni“. Minul omal nahal jälle õppetund.

Kilgimetsa karjamaal oli võsaseid kohti ja vahest tuli hobust otsida, sest Miki algul hüüdmise peale ei vastanud. Siis tuli mulle mõte, et püüan teda õpetada nagu koera, vile peale tulema. Mõnel korral, kui läksin hobust tooma, mul oli alati leivatükk kaasas, enne vilistasin sõrmedega hästi kõvasti ja valjusti ja siis andsin leivatüki Mikile. Pärast mõningast harjutamist Miki sai asjast aru ja hakkaski vile peale tulema. Ja hiljem isegi vastas vile peale. Ütles „ohoh“ kusagilt võsa tagant. Siis teadsin, et ta on kutset kuulnud ja kohe tuleb.

Edaspidi oli ka juhus veenduda, et Miki ei kartnud püssipauku. Ikkagi sõjas olnud hobune. Kuid maaslamavat inimest ta ei kannatanud. Hakkas maast üles ajama. Kolhoosis lubati omale heina teha alles peale seda, kui kolhoosi hein oli valmis. Niitsime salaja siit- sealt kraavi kaldaid ja põlluääri, aga vähemalt 20 saadu pidi kusagilt heinu saama ja jõululaupäeva hommikuni ka ei tahtnud heina teha. Siis ükskord Maade Juulius ütles, et Maade raba kõrval on Kolga rabas vanad Kolga heinamaatükid puutumata. Madise käest sai küsitud, et kas kolhoos selle heinamaa vastu huvi ei tunne? Madis uuris Varblas järele ja selgus, et sinna kaugele rabasse keegi niitma ei lähe. Meie emaga võtsime siis selle asja ette, läksime vikatitega ja 4-5 päevaga niitsime käsitsi endale vajaliku hulga heina maha. Ilmad olid ilusad ja mõne päeva pärast oli hulk saadusid valmis. Otsustasime vedada selle heina vanasse Kolga küüni, kust siis talvel vaikselt saaks ära vedada. Saadude kokkuvedu käis Mikiga, ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Lõuna ajal lasin Miki pika nööri otsas sööma. Ise peale sööki heitsime küüni seina varju puhkama. Siis oli igal talul heinamaale ehitatud oma küün heina hoidmiseks. Reeteega veeti hein koju. Miki sõi eemal. Tõstis pea, nägi mind maas lamamas. Hirnatas valjult ja tuli. Hakkas mind maast üles ajama. Lükkas ninaga, püüdis keelega lakkuda ja trampis esijalgadega maad. Mina alul ei saanud aru, mis hobusel hakkas, siis taipasin, et temal on lamavate inimestega ebameeldivad kogemused. Kui end püsti ajasin, rahunes Miki maha ja läks tagasi sööma. Aga hoidis minul kogu aeg silma peal. Ei saanudki muidu puhata, kui tuli ronida küünis heinakihi otsa.

Tõnis ei õpetanud mulle kõike. Kord hobust karjamaale viies oli mul kiire, pidin hakkama ema aitama vasikate õhtusel jootmisel. Ajasin Miki kappama. Seplingi ja Kilgimetsa talude vahe mööda teed oli umbes 500 meetrit. Tee tegi Kilgimetsa talu karjamaa ääres täisnurkse pöörde vasakule Kilgimetsa talu poole. Tee oli siis vankri ratta rööbaste laiune, mõlemal pool meetri või paari kaugusel hirsaiad. Selle kurvi juures Varepõllu Kusti kunagi sõitis „Tasuja“ kolhoosi veoautoga aia maha. Tõnisel vist uusi hirsi ja latte käepärast ei olnud ja ta tõmbas sinna ette okastraadi. Hobusel oli hoog selle kurvi läbimiseks vist liiga suur, sest kurvi jõudes kergitas ta esimesed jalad hopsti maast lahti ja hüppas üle traataia otse karjamaale. Selles kohas ei olnud põõsaid ega kive. Maapind oli sile pügatud muru. Minule tuli see täitsa ootamatult, ma ei osanud end hoida ja kui hobune maandus, jätkasin mina hobuse kaelast mööda või üle liikumist maa suunas, pea ees. Maaga kokku puutudes tegin veel õige mitu kukerpalli, kuni hoog otsa sai. Hobune jäi seisma, kui ma sadulast kadusin. Mina olin nii ehmatanud, et ei osanud end kohe püstigi ajada. Kõigepealt katsusin, kas luud-kondid terved. Ikkagi elu esimene hüpe hobusega. Hobune vaatas, et ma ei tõuse ja tuli kohe juurde, ilmselt mind üles ajama. Nuusutas üle, püksid ka. Püksi ei teinud! Läks nii õnnelikult, et isegi sinikaid ei olnud. Aga oli jälle õppetund. Traataed võis olla umbes 1,2 meetrit kõrge. Miki aga vaatas mind, kui end maast üles ajasin, tükk aega pikalt. Vist pidas mind ikka igaveseks äpuks. Mikil oli komme mulle sõprust avaldada sellega, et nühkis oma nina minu riiete vastu. Siis sõprust ei avaldanud.

Kord saadeti mind Varblasse loomaarsti juurde mingi rohu järele päris õhtu eel. Ei mäleta enam kelle lehmale või mille vastu ma rohtu pidin tooma. Aga loomaarstile oli helistatud, kokku lepitud, rohi valmis segatud ja mina sain käsu rohi kohe ära tuua. Päike hakkas aga metsa kohale laskuma. Kui Varblasse jõudsin, oli päike juba loojunud. Rohi oli kahes pudelis, panin teise pudeli teise sadulataskusse, et katki ei läheks ja kui jõudsin Piha küla vahele, oli juba videvik. Hobune tuli rahulikult sammu ja minul hakkas silm kinni vajuma. Ühesugune hääl, ühesugune õõtsuv liikumine sadulas, hobuse soe kere jalgade vahel ja tööpäev oli ka juba seljataga. Ja pea vajuski rinnale.

Miki kuuletus ainult käsule. Omaalgatust ta üles ei näidanud. Kui oli käsk seista, võis tundide kaupa seista ühe koha peal, siis kui rauad või suised olid suus. Kui aga võtsid rauad suust ära, siis hakkas rohtu sööma. Kui sai käsu minna sammu, siis läks sammu, kui sai teise käsu, läks traavi, kuni sai uue käsu. Seega kooli saanud või õpetatud hobune, nagu Tõnis ütles. Kui jätsid seisma, oli muretu, tulid sadulast maha, viskasid ratsmed sadulale ja Miki seisis. Hobust kuhugi kinni siduda ei olnud vajadust. Miki seisis ühe koha peal nii kaua, kui uuesti sadulasse istusin. Ja siis me tulime tasakesi mööda teed kodu poole. Mina vist tukkusin, kas Miki ka tukkus, ei tea. Piha nõmmes, umbes seal, kus praegu on Piha poolt tulles vasakul kruusa auk, oli siis päris kõrge küngas, kallakuga tee poole ja kallakul kasvasid männid. Korraga tunnetasin, et midagi on teisiti! Midagi oli hobuse käitumist muutnud. Ta hoidis end paremale teeserva, lingutas kõrvu, vaatas vasakule ja vaikselt norsatas. Kehast käis läbi nagu kerge värin, mida ma tagumikuga ja jalgadega tunnetasin. Vaatasin ka vasakule, puude vahel oli juba suur videvik. Mina ei näinud midagi. Aga siis tuli meelde, et Tõnis oli mind hoiatanud. Nimelt siin kandis Varbla- Lõpe- Tõstamaa ümbruses oli peale sõda ilmunud hundid. Neid oli siin-seal nähtud. Oli ka murdmisi. Kus lammas, teises kohas vasikas ja Jäärumetsa metsavahil eelmisel sügisel olid murdnud sälu. Rammukametsa küla põldudel oli nähtud metsa ääres tervet karja, neli või viis hunti. Tõnis ütles, et ma hobusega öö peale ei jääks. Ta arvas, et valges hundid rünnata ei julge, pimedas aga küll. Ta mulle selleks puhuks mingit tegutsemisplaani ei õpetanud.