See Madis oli väga osav sepatöö tegija, valdas täiuslikult ääsi peal raua keetmist, ehk nagu seda tehnoloogiat nüüd nimetatakse - sepa keevitust, või ääsi keevitust. Tema kokkukeedetud ketilülid ei katkenud kunagi ja Paatsalu mõisa tõldade rataste vitsad kulusid alati katkematult lõpuni. Samuti oli ta kasutanud mitmesuguseid kunste raua karastamisel. Tema karastatud terad olid lõiganud nürinemata kõike ja kaua. Rahvasuu räägib, et Madis oli kasutanud raua karastamisel sõnu peale loetud vett, searasva, lambarasva ja hülgerasva, samuti selle töö juures olnud vajalikud ka hobuse lakk, saba ja kabjad. Kaasajal on sarnase metallitöö tehnoloogia nimetus raua tsementeerimine, ehk raua täiendav rikastamine süsinikuga. See on terase karastamine süsinikkeskkonnas. Ja see meetod annab tõesti terasele peaaegu teemandi tugevuse. Paarsada aastat tagasi peeti aga niisugust tehnoloogiat ja neid oskusi peaaegu et üleloomulike jõudude kaasamiseks sepatöö operatsioonidesse. On teada, et seda tehnoloogiat valdasid meil väga vähesed sepad. Niisuguseid töid tehti Saaremaal, Soomes ja Rootsis. Kellelt Paatsalu mõisa sepp seda õppis, ei ole teada.

Paatsalu mõisa sepa Madise oskustest pajatab ka järgnev rahvajutt: Kord olid Paatsalu parun ja Vatla parun koos jahil. Pikk jahipäev lõpetati Vatla mõisas kamina ees kuuma mõdu rüübates ja tule paistel sooja nautides. Jutt oli kaldunud jahinugadele ja Vatla parun oli toonud välja mitmesuguseid jahinuge, mis olid Vatla mõisa sepa tehtud. Samuti olid näidata ka mõned noad, mis härra oli Saksamaalt ja Rootsist reisidelt ostnud. Paatsalu parun oli neid vaadanud, käe peal kaalunud, pöidlaküüne peal proovinud nugade teravust ja kiitnud noapeade ja tupede ilu. Siis oli võtnud vöölt kasetohust tupest oma mõisa sepa tehtud jahinoa ja kiitnud, et Paatsalu mõisa sepa noaga võib lõigata nii leiba kui rauda ja peale selle on sellega võimalik ka veel habet ajada. Vatla parun muidugi ei olevat seda uskunud. Siis oli Paatsalu parun võtnud ette ükshaaval Vatla paruni noad ja kaksanud nende terad kõik oma jahinoa teraga üle. Kõigil Vatla paruni jahinugadel olid teral hammas sees, Paatsalu paruni noa teral aga ei olnud jälgegi. Siis oma jutu kinnituseks oli Paatsalu parun võtnud kamina eest sõrmejämeduse

rauast kamina roobi, lõiganud oma noaga sellelt laastu ja siis tõmmanud selle noaga üle oma põse. Noa tera oli paruni põselt pühkinud habeme. Vatla parun oli seepeale sõnatu. Ainult oli plaksutanud silmalaugusid ja punnitanud silmi. Paatsalu parun oli lükanud oma jahinoa tuppe tagasi ja oli Vatla parunile ütelnud, et sinu sepa tehtud noaga võib lõigata ainult seepi ja sibulaid. Saada oma sepp minu sepa juurde õpipoisiks.

Küllap kaminasoe ja mõdu soe olid teinud härrade ajudes oma töö. Seepeale oli Vatla parun teinud ettepaneku Paatsalu parunile sepp ära müüa, mispeale oli saanud vastuseks, et sinul, mees, ei ole niipalju kulda, mis minu sepa üles kaaluks.

Teisel või kolmandal päeval oli härra läinud Paatsalu sepikotta, pistnud Madisele pihku hõbetüki ja ütelnud, et oli saanud tänu Madise tehtud noale jälle Vatla parunile „ära teha". Nagu olnud kuulda rahvajuttudest, on need kaks parunit ka muus kogu aeg omavahel võistelnud. Kihlveo peale oli Vatla parun ehitanud nii suure talli, mille ühest otsast ei olnud teist otsa näha, Paatsalu parun omakorda rajas nii laia puiestee, et kaks tõlda mahtusid kõrvuti sõitma. Samuti võisteldi püssi laskmises, mõisaprouade tualettide ilus jne.

Madisle oli härra andnud loa edaspidi härra ees mütsi mitte maha võtta. Madis aga kahtles, kas see on ikka tervislik härra ees müts pähe jätta? Tema isa ja vanaisa olid härra ees mütsi maha võtnud ja hea tervise juures terve nahaga elanud kõrge vanaduseni.

Ja seesama Paatsalu mõisa sepp oli mõisa alamatest esimene, kes oli kogunud raha ja avaldanud härra ees soovi mõisamaast tüki ostmiseks isiklikku omandusse. Pärisorjus oli läbi saamas ja härra oli nõus. Lasknud Madisele maatüki välja mõõta Jürtsi mäel, kõige kivisemas kohas. Madis oli sinna ehitanud talumaja ja rajanud põllutüki. Nimeks oli pannud mäe järgi Jürtsi ja 1782 aastal, kui päris või priinimede panemine jõudis Paatsalu maile, oli paruni, kirikhärra ja veel kahe ametniku ühisel nõul pandud Madisele, perele ja tervele suguseltsile priinimeks Raudkivi, just selle kivise maatüki järgi Jürtsi mäel, mis oli nüüd Madise päris oma.

Selle rahavajutu rääkis minule Kiissa Villemi poeg Villu, kirjanimega Villy, kelle liignimi oli samuti Raudkivi. Oli aasta 1975 või 1976. Temale oli selle jutu rääkinud Koka Heino, kirjanimega vist Heinrich, kelle liignimi oli ka Raudkivi.

Meie püüdsime koos Paatsalu lahel kala. Villu oli registreeritud kalur, meie isaga olime harrastuskalurid või nagu siis nimetati- asjaarmastajad. Aga kuna meie olime

kõik Raudkivid, kasutasime me kalapüüdmisel püüniste märgistamiseks Villu tunnistuse numbrit, mis oli 224. Hiljem sugupuud uurides selgus, et Raudkivi suguseltsi mehed olid kõik väga viljakad. Samuti peab seda tõdema ka naisliini kohta.

Nii näiteks Jürril 1725 Kokka talust ja tema naisel Katrel 1732 Andruse Tõnise talust oli perekonnas 10 last. Ka selle Jürri järglastel 3 põlve jooksul oli peres mitte alla 8 lapse.

Või minu vanaisal Ants Raudkivil 1810 Illuste talust ja tema naisel Mari Treumannil 1932 oli perekonnas 10 last. Ehkki peres suri noorelt 4 last, said üleskasvatatud lastest järgmiste talude peremehed- perenaised.

1. Liso 1851 abiellus Mihkel Roomanniga ja sai Hõbessalus Jaagumardi talu perenaiseks.

2. Priidik 1853 ostis või rajas Hõbessalu külas Kiissa talu ja oli Kiissa talu peremees.

3. Jaan 1855 läks Mereäärse külla Paarika tallu koduväiks.

4. Villem 1858 ostis või rajas Hõnessalu külas Mäesepa talu ja oli seal peremeheks.

5. Ann 1863 abiellus Piiu külla Jaan Treumanniga ja oli Piio- Uuetoa talu perenaine, vaat nendel järglasi ei olnud.

6. Karl 1866 läks Hõbessalus Pannika tallu koduväiks ja oli Pannika talu peremees.

Ja neil kõigil olid lasterikkad pered, peale Piio- Uuetoa, kellele lasteõnne polnud antud.

Minu vanaisa Priidik Raudkivi peres, kus nägi kokku ilmavalgust 13 last, oli kahest abielust lasteõnne järgmiselt:

Esimesest abielust Ann Roomanniga 1851 Küti talust, oli 6 last: Miina 1880, Villem 1882, Ann 1884, ja kolm surid noorelt, sest siinkandis arstiabi oli kättesaamatu.

Teisest abielust Mari Kuusekännuga 1863, Kännu talust, oli 7 last: Karl 1892, Liisu 1894, Aleksander 1896, Ida 1898, Johannes 1902, Martin 1906 ja sellest abielust suri alla aastase maimukesena ainult 1 laps. Kas oli siis arstiabi parem või oli perel õnne rohkem.

Priidik Raudkivi lastest:

1. Miina sai Suurekivi talu perenaiseks Paatsalus.

2. Villem, kui vanim poeg, päris Kiissa talu Hõbessalus.

3. Ann sai Varepõllu talu perenaiseks Kilgimetsa külas.


Priidik Raudkivi teistest lastest ja nende tegemistest juba järgmises lehes