Jõudes Bologoje sõlmjaama, kulus meil jällegi hulk päevi, enne kui avanes võimalus sealt Pihkva poole edasi sõita. Eriti on meelde jäänud üks öine sõitmine võrdlemisi külmal ööl tühjas loomavagunis. Kuidas me selle vaguni ühe tagavarateel seisva rongi koosseisus avastasime, ei mäleta enam. Aga sinna sisse me ronisime ja ukse endi järel kinni tõmbasime ning jäime edasisõitu ootama. Oodata tuli kaua. Hakkasime juba kartma, et see rong ei sõidagi edasi või kui sõidab, siis hoopis vastupidises suunas ning viib meid tuldud teed mööda tagasi. Aga ei – rong hakkas viimaks siiski liikuma ja meile vajalikus suunas. Olime juba kringliks külmumas, kui keegi tuli mõttele, et teeme vagunisse tule üles. Vaguni ühte otsaseina oli löödud mingisuguseid lisalaudu, mida hakkasime ühisel jõul sealt lahti kangutama. Kellelgi oli taskus nuga, teisel tuletikud. Vestsime tule süüteks laua küljest laaste ja saimegi lõkke üles. Lauajuppe juurde lisades tuli suurenes ja vagun täitus peagi paksu suitsuga, kuid ühtlasi ka soojema õhuga. Et suitsu sees kergem hingata oleks, heitsime ümber lõkketule põrandale pikali. Paotasime ka pisut vaguniust, et suitsu vähemaks lasta. Kui rong lõpuks kiirust vähendades seisma jäi, olid meil tuletukid juba vagunist välja loobitud ja me ise kärmed rongilt maha hüppama. Vahele me tuletegemisega ei jäänud.

Lõpuks jõudsime Pihkvasse. Kuis just siis – Eestile juba nii lähedal – tekkisid meil kõige tõsisemad tõrked edasisõiduga. Pärast paljusid asjatuid „katsetamisi“ saabus viimaks mingisugune segarong, kus osas vaguneis olid ka reisijad – purjus madrused ja eraisikud. Püüdsime sellele pääseda, kuid vaguniustel seisid vastas vene madrused, kes jalgadega meile pähe ja sõrmedele tagudes ajasid meid treppidelt alla. Meie aga ronisime ikka ja jälle sinna tagasi. Ja kui rong liikuma hakkas, õnnestuski osale meist vagunitreppidele püsima jääda ja edasi sõita. Aga kaks meest jäid siiski maha ja kuidas nemad hiljem edasi said ilma saatedokumendita, mis meie kätte jäi, ei tea. Külma tuule käes lõdisedes ületasime Vene-eesti piiri ja Setumaa vahejaamad. Hommikuks olime Petseris. Jaamas selgus aga, et rongi sealt enne õhtut Tartu poole ei lähe, küll aga umbes tunni pärast Valka. Ooteaega kasutasime aga Petseri turul käimiseks. Raha meil toidu ostmiseks küll enam ei olnud, kuid siin polnud seda vajagi. Peaaegu iga piimamüüja valas tasuta klaasi täis, kui teada sai, et tuleme Venemaalt ja oleme rahata.

Petserist Valka sõitsime mingisuguses kaubavagunis, kuid mitte enam salaja, vaid raudteeametnike teadmisel ja loal. Valgas tuli jällegi umbes tund oodata. Siin ümbritsesid meid Lätist saabunud eesti korpusemehed, kes hakkasid kohe ka heldelt oma sõdurikuivikuid jagama kuni me taskud neist pungil täis said.

Edasi läks sõit juba Riia-Tallinn reisirongi klassivagunis, kus meid silmitseti kui teisest maailmast tulnuid ning nii mõnigi naiskodanik astus juurde – silmis pisarad – ja surus tšervoonetsi pihku või taskusse. Ja, häbi tunnistada, me võtsime raha ilma puiklemiseta ka vastu, olgugi, et sõitsime ju igaüks oma koju, kuigi keegi meist selles päris kindel ei olnud, et tal kodu ikka veel olemas on.

Märkamatult möödus aeg kaasmaalastega vesteldes ning nende arvukatele küsimustele vastates. Ja juba olimegi Jõgeval, edasi tuli Vägeva, siis Rakke ja viimaks Kiltsi, kus mul tuli esimesena meie grupist maha minna. Viimased käepigistused, viimased käeviiped ja ma astusin soojast vagunist Kiltsi raudteejaama perroonile, kus mind võttis vastu õhtueelne, parajalt külm jõulukuu ilm. „Tere jõudu!“ ütlesin perrooni kõrval askeldavatele raudteetöölistele, kes mu tervitusele aga ei suvatsenud üldsegi vastata. Kavatsesin läbi minna ka jaama ooteruumist, kuid nüüd loobusin sellest. Tõstsin üles sinelikrae, tõmbasin alla „täitorni“ lapakad ja hakkasin Kiltsi aleviku peateed mööda Ebavere poole astuma. Tahtsin veel enne pimedat koju jõuda. Minna oli aga 15 kilomeetrit. Suudan ma selle maa ikka ära käia? Või jään teele? Need olid küsimused, mis keerlesid peas edasi astudes. Taskus leidus veel kuivikuid ja nii hea oli neid nüüd teel närida – nad andsid kehasse jõudu juurde. Jõudes Äntusse, nägin seljataga lähenemas hobusemeest. Jäin tee äärde ootama. Kui hobune jõudis mu kohale, teretasin ja palusin sõidule. Hobusemees vaatas korraks mulle otsa ning andis siis hobusele piitsa, hüüdes: „Iga kaltsakat ma peale küll ei võta!“ Ja läinud ta oligi. Ei jäänud mul üle muud, kui jala edasi astuda.

Jõudes Nadalama külla pöörduvale harutee otsale, meenus onu, kes elas küla teises servas, kuid polnud tahtmist ka tema poole minna – sellisena, nagu ma olin. Mu suurimaks sooviks oli: jõuda koju ühtegi tuttavat teel kohtamata.

Kui olin juba Pudivere koolimaja juures, teadsin, et nüüd jääb minna ainult veel kolm kilomeetrit mu kunagist kooliteed, mida ma 8-14-aastasena olin 6 aastat edasi-tagasi tallanud. Siis ei olnud see tee mulle kunagi nii pikk ega väsitav. Nüüd pidin pingutama aga kogu oma tahtejõudu, et ka need viimased kilomeetrid veel ära käia. Ja ma käisingi, kusjuures kõige väsitavamaks teelõiguks osutus kinnituisanud Vesioru väljatee, kus ühtegi jälge ees ei olnud. Seal, sügavas lumes sompides, võttis küll võhma nii välja, et vahepeal tuli mitu korda hinge tõmmata, enne kui Vesioru õueväravani jõudsin.