Kaks Rakvere rajooni kolhoosi – Haljala (hiljem Viru) ja Viru-Nigula -valisid üheks kõrvaltegevuseks õlletootmise.

Virulased leidsid kõrvalukse

Riiklikult jälgiti kiivalt, et abitootmine ei ületaks teatud piiri ega muutuks tähtsamaks kui kolhoosi põhitegevus ehk põllumajandus.

Toonane Haljala kolhoos oli aga abitootmise maigu juba suhu saanud – näiteks 1967 avati maltoosa- ja tärklisetsehh. Kui aga sooviti veel ka õlletehas ehitada, pani Eesti NSV Põllumajandusministeerium käe ette – tegelege rohkem põllumajandusega, teil juba kõrvaltegevusi küll.

Kuna ka naabermajandid tegelesid abitootmisega, ainuüksi kolhooside maltoosatsehhe oli Rakvere rajoonis juba õige mitu, otsustati „juriidilise korrektsuse“ huvides 1974. aastal moodustada kolhoosidevaheline tootmisettevõte Kungla. Lisaks initsiaator Haljalale võeti kampa Viru-Nigula ning veel mõned ümberkaudsed kolhoosid.

Samal aastal alustati õlletehase ehitamist nii Haljalasse kui linnulennult vast veerandsaja kilomeetri kaugusele Viru-Nigula lähistele.

„Oletan, et õlletootmist peeti toona riiklikuks monopoliks, ja seetõttu ei tahetud kolhoosidele otse tootmisluba anda,“ pakkus Sulo Koskinen Kungla moodustamise põhjuseks. Ta ise oli nii Kunglas kui hiljem Viru kolhoosi Haljala õlletehases varustajaks.

Toodeti vaid Zhigulit

Kuigi siinkirjutajal ei õnnestunud leida dokumentaalset tõestust, valmis asjaosaliste mälestuste põhjal esimene ettevõtte Kungla õlu Viru-Nigula tehases juba 1974. aasta lõpus. Haljala tehasest tuli esimene toodang 1975. aastal. Samal ajal käis kogu Kungla juhtimine Haljalast, selle juhatuse esimeheks oli Kalju Heinla, kes juhtis ka Haljala kolhoosi.

Toodeti vaid Zhiguli õlut, kui midagi muud katsetatigi, siis turule see ei jõudnud. Kummast tehasest konkreetne partii tuli, seda teadsid vahest ainult pruulmeistrid ja raamatupidaja, sest toonastel etikettidel konkreetset tehast ei eristatud.

Kunglast võrsus kaks tehast

1977. aastal Kungla aga lagunes. Haljala õlletsehh läks Viru kolhoosi koosseisu, Viru-Nigula tsehhi sai endale sealne kolhoos.

„Arvan, et Kunglal läks liiga hästi, rentaablus oli kõrge, see oli mõnele tegelasele pinnuks silmas,“ oletas Sulo Koskinen. „Kui alustasime, koosnes kogu autopark ühest pirukakuudiga Moskvitshist. Ettevõte likvideerimise ajaks oli meil juba 8 veoautot ja 4 sõiduautot Volga ametiasjade ajamiseks.“

Haljala õlletehase rahvas ning ilmselt ka Viru-Nigula omad ei pannud aga „lahutust“ õieti tähelegi, sest tehased tegutsesid ju edasi. Esialgu jäid käibele isegi Kungla ajast pärit etiketikujundused, muudeti vaid tootja nime, milleks nüüd said vastavalt Viru või Viru-Nigula kolhoos.

Kas õlletehas oli kolhoosile suur sissetulekuallikas? „Ikka oli, aga päris kühvliga sealt tulu siiski ei saanud,“ vastas Toomas Varek. „Viru kolhoosi suurim kõrvaltulu oli hoopis biopreparaatide ehk loomadele mõeldud vaktsiinide tehas, mis oli samuti abitootmine.

„Õlletehasel oli kolhoosi majanduses kindlasti oma koht,“ jätkas ta. „Pardijalaveeks seda Haljala õlut muidugi kutsuti ja eks omajagu õigust oli ka: seadmed olid Vene omad, tooraine selline, nagu juhtus.“

„Eesti viljast saab õlut teha küll, aga mitte igal aastal,“ lisas Sulo Koskinen. „Hea õllevilja idanevus peab olema 90 protsendi kandis. Kui oli ilmastiku poolest halb aasta, siis polnud see kaugeltki nii. Alguses ostsime linnaseid sisse, aga hiljem rajasime nende tootmiseks oma tsehhi. Eks me pidime kombineerima: kolhoosidel polnud lubatud meile vilja müüa – mis õlu, inimestele ja loomadele pidi vilja tootma! –, aga siis sai ehitatud jõusöödatehas. Ostsime selle tarbeks kvaliteetset vilja ja vahetasime selle vaikselt mittekvaliteetsema vastu, et õlletehasele jääks parem tooraine.“

Loe edasi Kuulutajast