Lars Algot Lindström. Sündinud 15. juunil 1925. Rälbys.

Üleskirjutus 14. septembril 2014 Stockholmis (öösel).

Käsikirja trükkis arvutisse Hans Callergard.

Oli 1939. aasta august. Tulin siis Vormsist Haapsallu, kutsekooli õppima. Kuu lõpul jäid kõigi sakslaste majad ja villad tühjaks, sest Hitler oli pöördunud oma rahvuskaaslaste poole üleskutsega pöörduda uuesti koju Saksamaale. Ja siis saabus ootamatult Haapsallu suur jõuk Vene soldateid. Tuldi suurte kolonnidena, veoautodel. Autod pargiti mere äärde, Vasikaholmile ja sõdurid asusid mereveega autosid pesema. Ööbisid soldatid lageda taeva all, süüdates laagrilõkked. Karmoskamuusika ja laulude saatel käis niisugune laagrielu terve nädala. Siis tuli üks tsiviilriides mees, kes asus soldateid sakslastest tühjaks jäänud majadesse asustama. Mängu läksid ka mudaraviasutuse majad. Nägin venelaste tegemisi kooli aknast pealt. Tšaikovski pink oli meil vaateväljas ja tema suvilakrunt mõne õunapuu ja valge krohvitud majakesega.

Kutsekool pidi kestma 4 aastat, aga pärast punaste võimuhaaramist 1940. aasta suvel muudeti seda aega nii, et kool kestis vaid kaks aastat. 1941. aasta kevadsemestril tuli meile kooli üks valitsustegelane.

See pidas pika ja sütitava kõne, maalides kuulajate silme ette kujutluspildi hiilgavatest töö- ja karjäärivõimalustest meie tohutu töölisriigi ida-avarustes. Seisin kuulajate esireas ja, kasutades ära oraatori hingamispausi, hüüdsin täiel häälel: “Elagu seltsimees Stalin!“ Selle peale tulid minu juurde kaks mundris asjameest ja viisid mind välja. Kooli ühes kabinetis tuli mul vastata, miks ma niiviisi, üksi ja kooskõlastamatult nii kõrgelennulise hüüdlausega esinesin? Vastasin, et ma olen juba üle aasta iga päev näinud sõdureid marssimas ja nende ülemus laseb neil iga päev niiviisi hüüda. Nüüd tunti veel ligi kaks tundi elavat huvi minu perekonna ja kõige kohta, millel minu meelest polnud minuga mingit pistmist. Kool lõppes 15. juunil, minu 16. sünnipäeval, sellega, et tuli kirjutada lõputöö. Aga teemadeks olid Punaarmee võitmatud relvad ja Punaarmee poliitiline programm. Seda relvaasja kirjutasin ma 4 suurt lehekülge, aga poliitikast vaid ühe rea. Panin sinna kirja, et Punaarmee on loodud tööliste rahumeelse riigi kaitseks. Ja kogu lugu. Klassijuhataja käis ruumis ringi ja hiilis üle õla, et näha, mida kirjutatakse. Mulle patsutas õlale ja soovitas: “Kirjuta selle teise punkti osas ikka veel midagi.” Aga ma vastasin, et käib küll.

Pikemalt loe Läänlasest.