Üldiselt on nii, et inimestele meeldib end teineteisega võrrelda. Nii ka kalastajatele. Põhimõte on lihtne - nädalavahetuseti koguneb seltskond kalastusentusiaste mõnele veekogule, et vaadata, kes on täna teistest parem, kes saab kõige rohkem kala. Viimastel aastatel on talvine võistluskalastamine kõvasti populaarsust kogunud. Kui 3-4 aastat tagasi osales võistlustel keskmiselt 30-40 võistlejat, siis sellel hooajal oli osalejate arv keskmiselt 100 ringis. See on märgatav edasiminek.

Aga nüüd asja juurde. Kuna minu tulemused on aasta-aastalt paranenud ja olen Eesti võistlustel mitmeid poodiumikohti noppinud, sain sellel aastal kutse osaleda Eesti koondises Valgevenes toimuvatel talikalastuse maailmameistrivõistlustel.

Minu jaoks oli see suur au ja võimalus, kuna olin selle endale kunagi eesmärgiks seadnud. Koondis koosnes meil 9-st liikmest- esindaja, 2 treenerit, varuvõistleja ja 5 põhivõistlejat. MMile sõitsin varuvõistleja staatuses. Ei hellitanud väga lootusi, et pääsen nö põhimeheks ja saan ka reaalselt võistelda. See oleks osutunud võimalikuks ainult siis, kui mõni põhimeestest oleks tervisega kimpu sattunud. Seda ma mõistagi ei soovinud. Kohapealsed elamused olid võimsad. Kohale oli tulnud 14 riigi esindused. Valdavalt endised idabloki riigid, aga ei puudunud ka Soome, Rootsi ja kõige kaugem külaline USA. Võib öelda, et tegemist on tõeliste oma ala entusiastidega.

Treeningpäevadel sai uurida tipptasemel võistlejate varustust, püügitehnikat. Loomulikult keegi väga lähedale ei lasknud, kuna kalameestel on ikka mingid oma nüansid, mis tahetakse enda teada jätta. Ei ütle ju suusatajadki, mis määret keegi täna täpselt kasutas. Konstateeritakse lihtsalt pärast võistlust fakti, et libisemine oli täna hea.

Võistlus ise koosneb kolmest treeningpäevast ja kahest püügipäevast, kus mõlemal on 3 tundi püügiaega. Teise treeningpäeva õhtul sain võistkonna kaptenilt signaali, et üks põhimees ei tunne ennast hästi ja võimalik, et mul tuleb võistlustulle astuda. See tekitas sisemist ärevust. Kolmandal treeningpäeva lõpus sai see ka kinnituse, et homme tuleb reaalselt juba maailma tippudega rinda pista. Oli avanenud pisut uskumatu võimalus. Üritasin ennast võimalikult rahulikuks sundida ja mitte üle mõelda. Võtta seda võistlust nagu iga teist. Tagantjärele mõeldes sain sellega päris hästi hakkama.

Esimesel võistluspäeval kasutasin enda jaoks paika pandud taktikat ja tegin rahulikult oma püüki. Kala võttis päris kenasti, saagiks olid peamiselt väiksed ahvenad ja kiisad. Päeva kokkuvõtteks olin endalegi üllatuseks teinud tubli tulemuse, olles kokkuvõttes teise kümne keskel. Mis kõige parem, koondis oli tervikuna hästi püüdnud ja avapäeva järel hoidsime kõrget 4. kohta.

Teisele võistluspäevale lisas see muidugi juba pinget, tekkis justkui kohustus hästi esineda. Otsustasin samamoodi kasutada oma taktikat ja ennast rahulikuks sundida. Tuleb tõdeda, et väga hästi see ei õnnestunud. Tund enne püügi lõppu oli mul napilt kilo kala. Samas nägin, kuidas konkurendid kõrval sikutavad. Suutsin siis koos treeneriga teha õige otsusse ja püügikohta vahetada. Viimane tund oli justkui muinasjutus. Kirp söödaga ei jõudnud veel põhjagi jõuda, kui kala oli otsas. Kalameeste keeles nimetatakse seda, et võttis nagu "kuulipildujast".
Tuli nii latikaid kui ka kõige krooniks ilus poolekilone ahven. Lõpusignaali kõlades oli hinges rahulolu, et tegin vähemalt oma ära ja ei vedanud koondist alt.

Individuaalselt olin kahe päeva kokkuvõttes Eesti koondise parimana 16. Koondis tervikuna kordas oma senist parimat tulemust ja protokolli märgiti riikide arvestuses 7. koht. Hinge jääb natuke kriipima fakt, et meid edestasid võrdsete kohapunktide juures paarisaja grammiga põhjanaabrid Soomest. Samas valmistas rõõmu see, et esimest korda suutis Eesti seljatada lätlasi, kes on üks edukamaid talipüügiriike läbi aegade. Maailmameistriks krooniti seekord ülivõimsalt Ukraina, kes edestas koduväljaku eelist kasutanud Valgevenet ja Venemaad.

Kokkuvõtteks saan tõdeda, et sain väga mõnusa kogemuse ja palju motivatsiooni edaspidiseks. Varuvõistlejana minna ja koondise parimana tulla pole paha saavutus. Sain ülevaate maailmatasemest ja kuhu ise sellel pildil paigutun.

Järgmisel aastal toimuvad maailmameistrivõistlused Soomes ja loodetavasti saan taaskord osaleda. Siis juba kõrgemate sihtidega.

Väikese eelinfona ütlen, et kevadel plaanin ka Puurmanis kalapüügivõistluse korraldada.

Loodetavasti jagub huvilisi ja nii mõnigi saab pisiku külge. On ju kalapüük üks ütlemata mõnus looduses vaba aja veetmise viis. Seniks, konks näppu!