Üle Kullavere jõe viiva silla kehv seisukord oli probleemiks juba siis, kui Vello Kana 1971. aastal pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsandusteaduskonna lõpetamist Lembitu kolhoosi metsaülemaks tuli. Selleks ajaks, kui temast 1980. aastal kolhoosi esimees sai, oli sillamure veelgi suuremaks kasvanud.

“Põllumajanduses tulid sel ajal kasutusele uued, raskemad traktorid K700 ja T150,” meenutas Vello Kana. “Nende jaoks oli amortiseerunud sild ohtlik. Õhus rippus võimalus, et raske tehnika liiklus sillal keelatakse hoopis ära. Majandile oleks see suur löök olnud, sest masinatel oli vaja töötada nii ühel kui teisel pool jõge.”

Voorel asuv sild oli küll mitmel aastal rajooni teedevalitsuse ehitusplaani võetud, et sealt pärast jälle materjali ja tööjõu puudumise tõttu maha tõmmatud. 1981. aastal tekkis kolhoosi juhtkonnal idee kutsuda appi Tartus parasjagu Sõpruse silda rajava sillarongi nr 423 Tartu jaoskonna mehed. Nad olidki pärast Sõpruse silla valmimist nõus Lembitu silla ette võtma. Tõsi, järgmiste plaaniliste objektidena tuli neil asuda rajama Suitsu ja Surva silda Gagarini-nimelise Viljandi näidissovhoosi valdustes. Ent nad olid valmis nende kõrvalt valmis ehitama ka Lembitu silla. Tõsi, see tähendas, et Voorel said nad tegutsega ainult nädalavahetustel.

Kuidas sillaehitus edasi läks, loe siit.