Vabadussõja algus ja teekond Puurmani (dets.1918)

Kaitseliidu (alg. „Kaitse Liit“) asutamise esimestel päevadel oli Kaitseliidu Tartumaa ülema ltn. Kuperjanovi jalutuskepis peituvates nimekirjades registreeritud juba suur hulk inimesi, kes Vabadussõja esimestel nädalatel võitlesid ka reaalselt väikeste üksustena Vabadussõja lõunarinde eesliinil. Punaste poolt Tartu vallutamise hetkel ületas 2.polgu ja Kaitseliidu koosseis isegi pealetungijate arvu, kuid linna kaitse eest vastutavad 2.diviisi ülem, polkovnik Limberg ja 2.polgu ülem Unt ei leidnud seda initsiatiivi, mis lubanuks punastele julgelt vastu hakata. Isegi ülemjuhataja Laidoner manitses oma telegrammis:„...Nõrgad punaste salgad tungivad ainult sellepärast edasi, et meie ennast küllalt energiliselt ei organiseeri...“ (Nr. 280.,19.12.18.) Ltn. Kuperjanov lahkus Tartu linnast ühena viimastest koos väheste kaitseliitlastega 21.detsembri varahommikul kell viis. Paljud temale ustavad sõbrad, kes esimestes lahingutes olid ellu jäänud viibisid laiali üle Tartumaa, ootasid selgust ning võimalust, et pääseda Kuperjanovi juurde. Esimene vahepeatus tehti Käreveres, kus viibisid öömajal olevad Tartust taganenud 2.polgu riismed. Umbes 2400-st sõjamehest oli alles ligi 700, ülejäänud põgenesid hirmus kodudesse või tagalasse sugulaste juurde. Ltn. Kuperjanov tegi polgu juhatusele ettepaneku jääda väikese salgaga paigale ning korraldada punaste Emajõe ületamisel vastupanu. Polkovnik Unt leidis Kuperjanovis sobiva võimaluse vastupanuks, et hiljem ei saaks ülemjuhatus kahelda tema organiseerimisvõimetuses.2.polk ise jätkas aga teekonda Põltsamaale. Paigale jäid vaid noored treffneristid, kes vaimustusid Kuperjanovist, ega soovinud enam taganemisest midagi kuulda. Ltn. Kuperjanov olevat siis öelnud: „Nüüd võime vastu hakata, sest mul on ju 34 tikku salgas.“

Ltn. Kuperjanovi initsiatiivika teo motiivid põhinevad vastuseisul laialt levinud hirmule ja lootusetusele, vastupanu organiseerimise eest vastutavate isikute saamatusele ja loidusele. Ta palus oma alluval ltn. Undil suunduda Viljandisse, kus resideeris Tartust põgenenud 2. diviisiülem polkovnik Limberg ning paluda temalt luba väesalga asutamiseks. Polkovnik Limberg, kes oli ülemjuhataja Laidonerilt korraliku peapesu saanud, leebus igale mõistlikule palvele, eriti, mis puudutas kaitse organiseerimist kohtadel. Otsus luua partisanisalk oli sündinud. Polkovnik Limberg vormistas selle ametliku dokumendina 23. detsembril 1918. aastal, mis jäika tema viimaseks oluliseks sammuks diviisi juhina. Polkovnik Laidoner vahetas ta polkovnik Puskari vastu välja. Miks ltn. Kuperjanov soovis asutada just partisanisalka? Põhjus partisanisalga kasuks peitus ltn. Kuperjanovi enda selgituse kohaselt asjaolus, et kaotuse korral ei lahkuks tema salk vaenlase vallutatud aladelt, vaid jätkaks vastupanutegevust partisanide kombel, mida pakkus Tartumaa metsade rohkus eriti Laeva ja Jõgeva vahelisel alal (tollal kuulus Jõgeva Tartumaa alla).Nimetamata ei saa jätta asjaolu, et kohusetunne ning isegi uhkus ei lubanuks temal, kui Tartumaa Kaitseliidu ülemal, kodualadelt lahkuda. Nõnda valmis Puurmanis 25.12.18.polkovnik Limbergi dokumendi alusel Kuperjanovi päevakäsk nr. 2, milles muuhulgas mainiti: „§2. Käsen minu all olevat Eesti Kaitse Liitu „Leitnant Kuperjanovi partisani salgaks“ ümber nimetada.“

Missugustel kaalutlustel soovis ltn. Kuperjanov nimetada salga justnimelt enda nimeliseks formeeringuks? Kaalunud seisukorda leidis noor ltn. Kuperjanov, et tema kui kartmatu ning hea organiseerimise võimega Tartumaa Kaitseliidu ülem oli täielik vastand regulaarväeosade ülematele, mistõttu nimetaski väeosa enda nimeliseks. Major. P. Villemi (vt. lõpus 1) „...ltn. Kuperjanov oli energilisuselt otse vastand polk. Johan Puskarile (2). See on ilmekas näide, kuivõrd väeüksuse väärtus ning lahinguvõime oleneb tema juhist.“ Öeldust tundub, et ka uuele 2.diviisi ülemale polk. Puskarile oli noorukesest leitnant vastukarva – seda just oma ettevõtlikkuse poolest, sest viimane utsitas oma aktiivsusega tagant aeglase toimega kõrgematel kohtadel olevaid vanu kaadriohvitsere. Lisaks tuli Kuperjanovil arvestada olukorraga, et Tartumaa aladest püsis Eesti Vabariigi alluvuses veel vaid suurem osa Kursi kihelkonnast. Kõrvalpilguga analüüsides tuleb tunnistada: mees oli õigel ajal õiges kohas, tegi õigeid otsuseid ja täitis väärikalt temale usaldatud kohustusi Tartumaa Kaitseliidu ülemana.

Järgneb...