Kuidas peatati Kursi kihelkonnas Punaarmee pealetung Kesk-Eestile: "Kuperjanovi kuradid" ja Vabadussõja võltsitud kaart

 (4)
Kuidas peatati Kursi kihelkonnas Punaarmee pealetung Kesk-Eestile: "Kuperjanovi kuradid" ja Vabadussõja võltsitud kaart
J. KuperjanovFoto: Ekraanitõmmis , Kaader videost

Järjejutt III: Kogu tõde Puurmani asukoha tähtsusest Vabadussõjas.

Puurmani periood (23. 12. 18. - 11. 01. 19)

Et Kärevere väikese pargiga puumõis ei oleks suutnud vastu pidada isegi paarile kahurimürsu plahvatusele, otsustas ltn. Kuperjanov liikuda veidi edasi Laeva ja Puurmani poole, mille metsad kaitseksid kohalikke olusid tundvaid sõjamehi hulga paremini. Samuti teati, et lähedal asub võimas Puurmani mõis. Kohapeal määrati vahipostid maanteedele ning igasse ilmakaarde lähetati regedel saadikud, taskus mobilisatsioonikutsed ning nõue annetada vabatahtlikult relvi ja toiduaineid.Käsus seisis: „Eesti Ajutise Valitsuse nimel käsen: 1. Kõik vilja, varustuse, sunduslise riigilaenu tasumise kohustused peavad vallad täitma ja nõutud ained, raha Põltsamaale viima. 2. Kes ei täida kohustusi, mulle teatada. Kuperjanov.“

Laeva vallavanem puikles algul kohustustele vastu ega andnud salgale vajalikke hobuseid, kuid pärast öist viibimist Puurmani mõisa lossikeldri kartsas siiski leebus. Ltn. Kuperjanovi asjakohast tegutsemist saatis märkimisväärne edu. Jutud valgete suurest väeosast Puurmanis levisid mitte ainult talurahva keskel, vaid ka punaste seas. Mööda kõrvalisi teid hiiliti punaste aladele, sõjakavalusena tarvitati vene keelt, piirati sisse väiksemaid valveposte, anti ootamatud tuld või visati mõni käsigranaat – kõik see lausa karjus vastase meeltesse unustamatut õudust. Vastasele tekitatud kaotused ja materiaalne kahju oli küll väike, kuid moraalne efekt jättis sügava jälje. Lood Kuperjanovi „kuraditest“ ja „mürglitegijatest“ levisid suust-suhu, mistõttu punased ei söandanud ette võtta karistusretki ning eelistasid oodata äsja vallutatud Riiast saabuvaid värskeid abijõudusid.

Põltsamaa suunas olid punased jõudnud Aiduni, kus 2. polgu roodud osutasid väärilist vastupanu ning küla käis korduvalt käest kätte. Polgu ülema polkovnik Unti arvates oli olukord nõnda ohtlik, et polgus teenivatel kooliõpilastel-kaitseliitlastel lubati ltn. Einbundi (3) juhtimisel lahkuda Viljandisse. Põltsamaa lossisaalis korraldati isegi orkestriga lahkumispidu (4). Kuulnud 2. polgu meeleolust, telefoneeris ltn. Kuperjanov Puurmanist Põltsamaale ning teatas: „Kuperjanovi partisanid on ja jäävad Puurmani, kus kõikvõimalike abinõudega saab pidama Eesti valitsuse tahtmine“.(5)

Hingelise tasakaalu leidmiseks määras Kuperjanov: „minu kõnetunnid kantseleis saavad toimuma kell 14-16.00, tarbe korral igal ajal, kui südame päält maha tahate rääkida“. Aasta lõpuks kasvas salga koosseis 80 tikuni (püssini), 30 ilma püssita, ohvitsere 15, ratsanikke 21 ja hobuseid 30. 1.jaanuaril 1919.alustas ltn. Kuperjanov tõsisemat vastupanutegevust. Öised retked viisid Jõgevani välja, käidi sealsel Pedja jõe raudteesillal, isegi Vasula küla raudteesillal Amme jõel, heideti granaate punaste pihta Voldi vaksalihoones (Tabivere), võeti saaki Käreveres. Kõige kaugem reis oli 52 verstane käik Kudinale, kust toodi ära reeturist punaste sabarakk-komissar, kes hiljem Puurmanis hukati. Ainult tänu juhusele ja lõhkeaine niiskusele ei purustatud eelnimetatud sildu, mis hiljem osutusid kingituseks meie soomusrongidele.

Ltn Kuperjanov hindas kõrgelt tugevat lahingumoraali ja distsipliini tähtsust, olles ise täiskarsklane, keelas ta alkoholitarbimise, kaardimängu, maaelanike seas omavoli pruukimise. Täna teame, et ltn. Kuperjanovil oli tuline õigus ning ammu enam ei leidu sõjaväeosasid, kus taoline distsipliin puuduks. Küll olid joomarlus ja narkootikumide tarbimine koos kaardimänguga Vabadussõjas üsna laialt levinud kõigis teistes Eesti väeosades.

Et salga tegudest Tallinnas paiknev ülemjuhatus midagi ei teadnud ei antud salgale raha ega relvi. Põltsamaal haigestunud 2.polgu ülem polkovnik Unt ei sallinud oma noort kolleegi, sest see ammutas tasapisi temalt kuulsust. Nii sündisid valeteated vastase tormilisest pealetungist Jõgevalt Põltsamaa suunas, mistõttu ltn. Kuperjanov oli relvade vähesuse ja ümberpiiramise kartuses sunnitud vastu võtma otsuse vahetada ajutiselt positsiooni Puurmanist Põltsamaa poole – Pikknurme külla, et seal vastu seista Sadukülast pealetungivale vaenlasele. Sõja olukorras polgu staabist antud valeinformatsiooni ajel lahvatas Kuperjanovi ja Unti vahel tõsine tüli, millega seati sõjajärgsed piirid Kuperjanovi salga kangelaslikkusest Puurmani vallas. Vabadussõja kaardile märgiti rindejoon Puurmani koha pealt nõnda, et asula jäeti punaste alaks. Seda kaarti jagati valitsuse poolt koolidele veel 2008. aastal, mille vastu protesteeris ägedalt käesoleva loo autor (tänaseks päevaks on kaardi paranduse õiend ilmunud).

Vabadussõja kaardi võltsimisel võis olla kindlasuunaline eesmärk – kaotada „isepäise“ ja üliaktiivse Puurmanis viibiva leitnant Kuperjanovi partisanide salga kontrolli all olevad alad Vabadussõjaga seonduvate kohtade ja sündmuste nimekirjast põhjusel, et tasakaalustuks erinevate väeosade võitluse võimekus. Ainult rahva mälu ning sadade arhiivimaterjalide taasavamine ei lubanud kustutada „Kuperjanovi kuradite“ vägitegusid Puurmani aladel.

Tartumaa Kaitseliidu ülema ltn. Kuperjanovi partisanide salgal lasus ülimalt otsustav vastutus Aidu lahingute võidule kaasaaitamises. Vabastas ju Kuperjanovi salk 5.jaanuaril 1919.a. kell 5.00 varahommikul Saduküla, mis aitas üsna jõudsalt kaasa vastase taganemisele ning Aidu lahingu võidule sama päeva õhtul. Saduküla paigutus sellega vabastatud Lõuna-Eesti külade kronoloogilises nimestikus esikohale, Aidu aga teisele kohale. Samal ajal, kui Tallinna all tegutsesid edukalt meie esimesed soomusrongid, murdsid kuperjanovlased koos 2. polgu mõne roodu võitlejatega vastase Jõgeva kaitseliinist läbi. Nemad üheskoos panidki punkti taganemisele ning algatasid eestlaste jõulise pealetungi Vabadussõjas. Ltn. Kuperjanov saatis Viljandis resideerivatele 2.diviisi ülemale ja Tartu Linnapeale 6.01.19. järgmise telefonogrammi: „Seitsmendal jaanuaril kell 17 astun välja Tartu peale. Palun abi mujal väerinnal pealetungimisega, iseäranis Tapa sihil. Tikke mul on 188, neist 28 ratsameest.“

Näete siis, kuidas sündmused Puurmanis algatasid Vabadussõjas võitude jada.

Järjejutu lõpp

Märkused:

1. Operatiivse ja taktikalise

juhtimise põhijooned

Vabadussõjas. Tallinn 1937.

KVÜÕA 2010., lk.153.

2. 2.diviisi ülem pärast

polk.Limbergi

3. Karl Einbund, hiljem

Eenpalu (1888-1942), Eesti

poliitik, jurist, riigivanem.

Määrati Põltsamaale väerinna

Kaitseliidu ülemaks.

4. Ü. Pärn „Jõgevamaa

Kaitseliidu Raamat lk.60

5. ERA 2124/1/344

Ü. Pärn „Jõgevamaa

Kaitseliidu Raamat“, „Vabadussõja

Jõgevamaa sündmuste

lugemik“, O.Teder

„Kutsar“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Kuidas peatati Kursi kihelkonnas Punaarmee pealetung Kesk-Eestile: "Kuperjanovi kuradid" ja Vabadussõja võltsitud kaart

 (4)
Kuidas peatati Kursi kihelkonnas Punaarmee pealetung Kesk-Eestile: "Kuperjanovi kuradid" ja Vabadussõja võltsitud kaart
J. KuperjanovFoto: Ekraanitõmmis , Kaader videost

Järjejutt III: Kogu tõde Puurmani asukoha tähtsusest Vabadussõjas.

Puurmani periood (23. 12. 18. - 11. 01. 19)

Et Kärevere väikese pargiga puumõis ei oleks suutnud vastu pidada isegi paarile kahurimürsu plahvatusele, otsustas ltn. Kuperjanov liikuda veidi edasi Laeva ja Puurmani poole, mille metsad kaitseksid kohalikke olusid tundvaid sõjamehi hulga paremini. Samuti teati, et lähedal asub võimas Puurmani mõis. Kohapeal määrati vahipostid maanteedele ning igasse ilmakaarde lähetati regedel saadikud, taskus mobilisatsioonikutsed ning nõue annetada vabatahtlikult relvi ja toiduaineid.Käsus seisis: „Eesti Ajutise Valitsuse nimel käsen: 1. Kõik vilja, varustuse, sunduslise riigilaenu tasumise kohustused peavad vallad täitma ja nõutud ained, raha Põltsamaale viima. 2. Kes ei täida kohustusi, mulle teatada. Kuperjanov.“

Laeva vallavanem puikles algul kohustustele vastu ega andnud salgale vajalikke hobuseid, kuid pärast öist viibimist Puurmani mõisa lossikeldri kartsas siiski leebus. Ltn. Kuperjanovi asjakohast tegutsemist saatis märkimisväärne edu. Jutud valgete suurest väeosast Puurmanis levisid mitte ainult talurahva keskel, vaid ka punaste seas. Mööda kõrvalisi teid hiiliti punaste aladele, sõjakavalusena tarvitati vene keelt, piirati sisse väiksemaid valveposte, anti ootamatud tuld või visati mõni käsigranaat – kõik see lausa karjus vastase meeltesse unustamatut õudust. Vastasele tekitatud kaotused ja materiaalne kahju oli küll väike, kuid moraalne efekt jättis sügava jälje. Lood Kuperjanovi „kuraditest“ ja „mürglitegijatest“ levisid suust-suhu, mistõttu punased ei söandanud ette võtta karistusretki ning eelistasid oodata äsja vallutatud Riiast saabuvaid värskeid abijõudusid.

Põltsamaa suunas olid punased jõudnud Aiduni, kus 2. polgu roodud osutasid väärilist vastupanu ning küla käis korduvalt käest kätte. Polgu ülema polkovnik Unti arvates oli olukord nõnda ohtlik, et polgus teenivatel kooliõpilastel-kaitseliitlastel lubati ltn. Einbundi (3) juhtimisel lahkuda Viljandisse. Põltsamaa lossisaalis korraldati isegi orkestriga lahkumispidu (4). Kuulnud 2. polgu meeleolust, telefoneeris ltn. Kuperjanov Puurmanist Põltsamaale ning teatas: „Kuperjanovi partisanid on ja jäävad Puurmani, kus kõikvõimalike abinõudega saab pidama Eesti valitsuse tahtmine“.(5)

Hingelise tasakaalu leidmiseks määras Kuperjanov: „minu kõnetunnid kantseleis saavad toimuma kell 14-16.00, tarbe korral igal ajal, kui südame päält maha tahate rääkida“. Aasta lõpuks kasvas salga koosseis 80 tikuni (püssini), 30 ilma püssita, ohvitsere 15, ratsanikke 21 ja hobuseid 30. 1.jaanuaril 1919.alustas ltn. Kuperjanov tõsisemat vastupanutegevust. Öised retked viisid Jõgevani välja, käidi sealsel Pedja jõe raudteesillal, isegi Vasula küla raudteesillal Amme jõel, heideti granaate punaste pihta Voldi vaksalihoones (Tabivere), võeti saaki Käreveres. Kõige kaugem reis oli 52 verstane käik Kudinale, kust toodi ära reeturist punaste sabarakk-komissar, kes hiljem Puurmanis hukati. Ainult tänu juhusele ja lõhkeaine niiskusele ei purustatud eelnimetatud sildu, mis hiljem osutusid kingituseks meie soomusrongidele.

Ltn Kuperjanov hindas kõrgelt tugevat lahingumoraali ja distsipliini tähtsust, olles ise täiskarsklane, keelas ta alkoholitarbimise, kaardimängu, maaelanike seas omavoli pruukimise. Täna teame, et ltn. Kuperjanovil oli tuline õigus ning ammu enam ei leidu sõjaväeosasid, kus taoline distsipliin puuduks. Küll olid joomarlus ja narkootikumide tarbimine koos kaardimänguga Vabadussõjas üsna laialt levinud kõigis teistes Eesti väeosades.

Et salga tegudest Tallinnas paiknev ülemjuhatus midagi ei teadnud ei antud salgale raha ega relvi. Põltsamaal haigestunud 2.polgu ülem polkovnik Unt ei sallinud oma noort kolleegi, sest see ammutas tasapisi temalt kuulsust. Nii sündisid valeteated vastase tormilisest pealetungist Jõgevalt Põltsamaa suunas, mistõttu ltn. Kuperjanov oli relvade vähesuse ja ümberpiiramise kartuses sunnitud vastu võtma otsuse vahetada ajutiselt positsiooni Puurmanist Põltsamaa poole – Pikknurme külla, et seal vastu seista Sadukülast pealetungivale vaenlasele. Sõja olukorras polgu staabist antud valeinformatsiooni ajel lahvatas Kuperjanovi ja Unti vahel tõsine tüli, millega seati sõjajärgsed piirid Kuperjanovi salga kangelaslikkusest Puurmani vallas. Vabadussõja kaardile märgiti rindejoon Puurmani koha pealt nõnda, et asula jäeti punaste alaks. Seda kaarti jagati valitsuse poolt koolidele veel 2008. aastal, mille vastu protesteeris ägedalt käesoleva loo autor (tänaseks päevaks on kaardi paranduse õiend ilmunud).

Vabadussõja kaardi võltsimisel võis olla kindlasuunaline eesmärk – kaotada „isepäise“ ja üliaktiivse Puurmanis viibiva leitnant Kuperjanovi partisanide salga kontrolli all olevad alad Vabadussõjaga seonduvate kohtade ja sündmuste nimekirjast põhjusel, et tasakaalustuks erinevate väeosade võitluse võimekus. Ainult rahva mälu ning sadade arhiivimaterjalide taasavamine ei lubanud kustutada „Kuperjanovi kuradite“ vägitegusid Puurmani aladel.

Tartumaa Kaitseliidu ülema ltn. Kuperjanovi partisanide salgal lasus ülimalt otsustav vastutus Aidu lahingute võidule kaasaaitamises. Vabastas ju Kuperjanovi salk 5.jaanuaril 1919.a. kell 5.00 varahommikul Saduküla, mis aitas üsna jõudsalt kaasa vastase taganemisele ning Aidu lahingu võidule sama päeva õhtul. Saduküla paigutus sellega vabastatud Lõuna-Eesti külade kronoloogilises nimestikus esikohale, Aidu aga teisele kohale. Samal ajal, kui Tallinna all tegutsesid edukalt meie esimesed soomusrongid, murdsid kuperjanovlased koos 2. polgu mõne roodu võitlejatega vastase Jõgeva kaitseliinist läbi. Nemad üheskoos panidki punkti taganemisele ning algatasid eestlaste jõulise pealetungi Vabadussõjas. Ltn. Kuperjanov saatis Viljandis resideerivatele 2.diviisi ülemale ja Tartu Linnapeale 6.01.19. järgmise telefonogrammi: „Seitsmendal jaanuaril kell 17 astun välja Tartu peale. Palun abi mujal väerinnal pealetungimisega, iseäranis Tapa sihil. Tikke mul on 188, neist 28 ratsameest.“

Näete siis, kuidas sündmused Puurmanis algatasid Vabadussõjas võitude jada.

Järjejutu lõpp

Märkused:

1. Operatiivse ja taktikalise

juhtimise põhijooned

Vabadussõjas. Tallinn 1937.

KVÜÕA 2010., lk.153.

2. 2.diviisi ülem pärast

polk.Limbergi

3. Karl Einbund, hiljem

Eenpalu (1888-1942), Eesti

poliitik, jurist, riigivanem.

Määrati Põltsamaale väerinna

Kaitseliidu ülemaks.

4. Ü. Pärn „Jõgevamaa

Kaitseliidu Raamat lk.60

5. ERA 2124/1/344

Ü. Pärn „Jõgevamaa

Kaitseliidu Raamat“, „Vabadussõja

Jõgevamaa sündmuste

lugemik“, O.Teder

„Kutsar“

Maakonna uudised