Kirjutada on selle mehe eluteest palju. Seda on ka tehtud:2010. aastal avaldas Eesti Päevaleht raamatu „Mälestusi tormiselt teelt” ja 2012. aastal üllitas Eesti ajalooarhiiv raamatu “August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat”. Need mahukad teosed peaks andma piisavalt ülevaatliku pildi selle suurmehe elust.

Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri või Jaan Tõnissoniga võrreldes on tema nimi avalikkusele kindlasti palju vähem tuntud. Siiski eristab teda paljudest tolleaegsetest poliitikutest see, et tema elu ei lõppenud Venemaa vangilaagrites nagu paljudel, vaid tal õnnestus 1940. aastal pääseda repressioonide eest Rootsi.

Nagu alguses öeldud, sündis August Rei 1886. aastal Kurla külakoolmeistri perekonnas. Esmase hariduse omandas ta isa käe all. Alates 1894. aastast käis ta aga Pilistvere kihelkonnakoolis ning 1896-1903 õppis ta Tartu gümnaasiumis. Gümnaasiumis sai temast noorteringi Külvaja aktiivne liige, ta huvitus ka sotsialistlikest ideedest. Seetõttu pidi ta 1903. aasta kevadel gümnaasiumist seda lõpetamata lahkuma.

Kuigi Rei pidi Tartu gümnaasiumist lahkuma, sai ta oma haridusteed jätkata Novgorodis, kus ta 1904. aastal sai küpsustunnistuse. Sama aasta sügisel asus ta Peterburi ülikooli õigusteadust õppima. Kuid juba järgmisel kevadel puhkes revolutsioon ja ülikool suleti. Rei pöördus tagasi Eestisse, kus sukeldus peagi revolutsioonisündmustesse.

1905. aasta revolutsiooni ajal tegutses Rei esialgu Tartus, hiljem kolis aga Tallinnasse. Temast sai üks eesti sotsiaaldemokraatide juhte ning hea sulemehena oli tema kirjutatud ka enamik revolutsiooni ajal levitatud lendlehti. Tsaarivalitsusele Rei tegevus loomulikult ei meeldinud ja 1906. aasta alguses vangistati ta viieks kuuks. Aastatel 1907–11 viis Rei lõpule oma juurastuudiumi Peterburis, tegutsedes samas aktiivselt ka Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsis ning osaledes ka Eesti poliitilist mõtet oluliselt mõjutanud kogumiku “Ääsi tules” koostamisel.

Pärast ülikooliõpinguid astus Rei vabatahtlikuna sõjaväkke ning tegi läbi reservlipniku kursused. Seejärel pidas ta lühikest aega advokaadiametit Viljandis, kuni ta Esimese maailmasõja alguses mobiliseeriti. Rei teenistuskohaks sai Petrogradi kindluse suurtükivägi, kus ta sai patareiülema ameti.

1917. aastal osales Rei aktiivselt Eesti rahvusväeosade moodustamises ja temast sai Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees. Kui enamlased võimu haarasid, otsustas Rei vältida ühes kohas pikemalt viibimist ning elas vaheldumisi Petrogradis, Tallinnas ja vanemate talus. Sarnast eluviisi jätkas ta ka Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal.

Kui Saksa okupatsioon kokku varises, kutsus Konstantin Päts Rei oma valitsusse töö- ja hoolekandeministriks. Peagi algas aga ka tema töö Eesti välissaadikuna:1918. aasta lõpul läkitati ta Soome, et hankida sealsete sotsialistide toetust Vabadussõjas olevale Eestile. Tema missioon oli edukas, kuid mõni aeg hiljem pidi ta ministrikohalt Soome kodusõda puudutava artikli avaldamise tõttu tagasi astuma, sest artiklit loeti tendentslikuks.

1919. aasta aprillis toimunud Asutava Kogu valimistel saavutasid vasakpoolsed erakonnad enamuse ja nõnda tõusis Rei Asutava Kogu esimeheks. Sellele kohale jäi ta kuni Asutava Kogu tegevuse lõpuni 1921.aasta alguses.

Eesti Vabariigi demokraatlikul perioodil sai August Reist Eesti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei mõõdukama suuna peamine ideoloog ja juht, vastandudes nõnda suhteliselt tihti vasakpoolse tiiva juhile Mihkel Martnale. Rei kuulus ka kõikidesse riigikogu koosseisudesse.

1928. aastal õnnestus Reil saada Eesti esimeseks ja ka ainukeseks sotsialistist riigivanemaks. Sel ametikohal püsis ta veidi rohkem kui pool aastat. Tema ametiajal toimus ka Rootsi kuninga Gustav V külaskäik Eestisse. Pärast riigivanema ametist lahkumist oli Rei aastatel 1930–1934 Tallinna volikogu esimees ning 1932-33 välisminister Konstantin Pätsi valitsuses.

1934. aasta alguses oli August Rei üles seadnud oma kandidatuuri riigivanema (presidendi) valimistel, mis jäid aga Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri korraldatud riigipöörde tõttu ära. Erinevalt paljudest teistest Eesti poliitikutest ja enamikust sotsialistidest otsustas Rei aga pööret toetada, sest uskus, et nõnda hoiti ära vabadussõjalaste võimuhaaramine.

Tänutäheks sai Rei töötada mitmetel kõrgetel ametikohtadel:1936. aastal sai ta välisministri abiks ning 1937. aastal Eesti saadikuks Moskvasse. Lisaks poliitilisele tegevusele jätkus Reil enne 1937. aastat aega tegeleda ka seltsieluga: ta oli Eesti-Prantsuse sõprusühingu esimees ning tegutses mitmetes ühingutes: Töölisteatris, Töölismuusika ja Töölisspordi Ühingus.1932. aastal sai temast ka Tartu ülikooli audoktor.

Saadikuna Moskvas osales Rei ka baaside lepingu sõlmimisel. Uuesti oli ta tähelepanu keskpunktis 1940. aasta juunis, kui Konstantin Päts proovis halvima vältimiseks Reid “rahvavalitsuse” etteotsa panna, kuid Andrei Ždanovile polnud tema kandidatuur vastuvõetav. Seetõttu jäi Rei edasi Eesti saadikuks Moskvas.

Kui Eesti annekteeriti, kutsuti ka välisdiplomaadid Eestisse tagasi. Rei taipas, et peagi algavad massilised vahistamised ning tal õnnestus Eestist lahkuda. Koos oma ooperisolistist abikaasa Therese Reiga astus ta Riias vahemaandumise teinud Stockholmi lennuki peale.

Stockholmis viibides jätkas Rei koos teiste eesti ja läti-leedu pagulastega oma riikide iseseisvuse eest võitlemist. Rei protesteeris häälekalt nõukogude omavoli vastu Eestis ning kui 1944. aastal moodustati Otto Tiefi valitsus, kuulus selle koosseisu välisministrina ka Rei. Jüri Uluotsa surma järel 1945. aastal sai Reist aga valitsuse vanima liikmena järgmine peaminister presidendi kohustes.

1953. aastal loodi Norra pealinnas Oslos just August Rei initsiatiivil reaalselt toimiv Eesti eksiilvalitsus, mis kandis õiguslikku kontinuiteeti kuni Eesti Vabariigi taastamiseni. Peaministriks presidendi kohustes jäi ta kuni oma surmani. Rei jäi tegusaks ka kõrges eas. Ta alustas memuaaride kirjapanekut, kuid paraku jäid need poolikuks, sest 1963. aasta 29. märtsil ta suri.

2006. aastal maeti August Rei ja tema abikaasa Therese urnid ümber Tallinna Metsakalmistule.

August Rei

Sünnib 22. märtsil 1886 Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Kurla külas. Õppis Tartu Aleksandri gümnaasiumis, lõpetas Novgorodi gümnaasiumi, aastatel 1904–1905 ja 1907–1911 õppis ta Peterburi ülikoolis õigusteadust.
 

1905–1907 osales revolutsioonis , aastast 1906 toimetas Tallinnas sotsiaaldemokraatliku suunitlusega põrandaalust ajalehte Sotsiaaldemokraat.

1913–1914 oli Viljandis advokaat.

1914–1917 oli Rei suurtükiväeohvitser Tallinnas, Peeter Suure merekindluses.1917–1918 osales Eestirahvusväeosade organiseerimises, olles seejuures Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees.

Aastatel 1917 ja 1919 oli ta ajalehe Sotsiaaldemokraat peatoimetaja ja 1927–1928 Rahva Sõna peatoimetaja.

1917–1919 oli August Rei Maanõukogu liige.1918–1919 Ajutise Valitsuse töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja haridusministri kohusetäitja.

1919–1920 Asutava Kogu liige ja esimees,1920–1937 I-V Riigikogu liige,1923–1925 Eesti delegatsiooni juht Eesti-Läti piirikomisjonis,1925–1926 II Riigikogu esimees,1928–1929 Eesti Vabariigi riigivanem,1932–1933 välisminister,1936–1937 välisministri abi,1938–1940 Eesti saadik Nõukogude Liidus.

1940. aastal Eesti saadikuna Nõukogude Liidus pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist ning annekteerimist põgenes ta Riia kaudu Rootsi.

31. detsember 1944 – 9.jaanuar 1945 välisminister,1945–1963 Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis eksiilis.

1963. aasta 29. märtsil sureb ta pärast eksiilvalitsuse istungit Stockholmi metrooga koju sõites infarkti.

2006. aastal maeti August Rei ja tema abikaasa Therese ümber Tallinna Metsakalmistule.

2008 avati tema sünnikohas Kurlas August Rei mälestuskivi.