Silja ja Arvi Pitelkov: Tallinn ja Türi kohtusid grillahju juures

 (1)
Silja ja Arvi Pitelkov: Tallinn ja Türi kohtusid grillahju juures
Illustratsioon: Türi Rahvaleht

Kas sa Türi Pritsumehi tead? Kui tead, siis oled kuulnud neist räägitavat kindlasti ka mõndagi head. Ja nende valmistatud hüvad barbecue ja grillroad räägivad enda eest. Ja kui sa Pritsumehi tead, siis tead ka Arvi ja Silja Pitelkovi, kelle ettevõte BBQ Service OÜ on Türi Pritsumeeste tiimi liikumapanevaks jõuks.

Kevadine reedeõhtu, tööpäev on tund tagasi lõppenud ja pealinnarahvas suundub linnast välja. Autode vool Vabaduse puiesteel ja Pärnu maanteel on maainimese tarvis liiga tormakas. Lõpuks, kui leian vajaliku teeotsa Nõmme ja Pääsküla piiril ja suurelt teelt ära keeran, valitseb järsku vaikus.

Tupiktänava tagumisest otsast leiab lasteaia ja ka eramu, milles on Arvi ja Silja Pitelkovi linnakodu. Nende teine kodu on loomulikult Türil. Tore oleks ju Türil koduaia vaikuses vestelda, aga tegusate grilliinimeste jaoks on hooaeg juba alanud, järgmisel päeval ootab Pritsumehi toitlustama Kuusalus toimuv rattaüritus, pühepäeval võetakse aga suund Rootsi.

„Eks meie logistika sõltub palju sellest, kuhu ja kui suurele seltskonnale me peame cateringi korraldama sõitma. Kuna peame varahommikul kohal olemaja täna veel hulga ettevalmistusi tegema, siis on mugav Tallinnast teele asuda. Oleks üritus kusagil Lõuna-Eestis, siis oleksime loomulikult Türilt teele asunud,“ selgitavad Silja ja Arvi.

Ei teadnud, kuspool Türi asub

Kui Arvi on põline türilane, siis Silja jällegi pealinna tüdruk. „Ema juured ulatuvad üle Risti, Haapsalu otsaga Pärnusse, aga mina olen Tallinnas sündinud, koolis käinud ja nüüd juba ka pikka aega tööd teinud,“ räägib Silja.

„Käisin Tallinna 1. keskkoolis, täna kannab ta Gustav Adolfi nime. Õppisin prantsuse keele eriklassis, kuna õpetajad aga kippusid vahetuma, siis prantsuse keelt väga selgeks ei saanudki. Kaheksakümnendatel oli ka praktika osas raske, ei pääsenud laia maailma ja televiisorist sai kuulda ainult eesti ja vene keelt, Tallinnas loomulikult lisaks ka soome keelt,“ lisab ta.

Peale kooli töötas Silja pikemalt ETK süsteemis müügiesindajana. „Ma ei tea, kuidas see täpselt juhtus, aga ühel päeval lasin ma ennast ära rääkida puuviljadega kaupleva firmaomanikul ja nii leidsin end ühel päeval olematust kontorist müügijuhina, kellel oli umbes kuus klienti,“ naerab Silja. „Tänaseks olen Horeca Service OÜs töötanud juba enam kui tosin aastat, teenindame Eesti tippkokkasid ja restorane, minu teadmised selles, kust ja kuidas saab kõige paremaid, värskemaid jne toiduained ja puuvilju, on kindlasti abiks ka Pritsumeeste tiimi cateringi ürituste korraldamisel. Meie pakume alati parimaid ja magusaimaid maasikad.“

Selle väite juures julgen kaasa noogutada. Pritsumehed korraldasid tänavu nimelt Türi saabunud kevadpealinna külaliste toidulaua, sealt ei puudunud ka värsked maasikad, mida kõik kiitsid. Kuigi maasikad on sellel ajal poelettidel juba saadavad, on nad üldiselt maitsetud, kevade alguse peol pakutud olid nagu äsja koduaiast nopitud – mahlased ja magusad.

Seoses oma tööga pidi Silja olema kursis tippkokkade ja söögikohtade vajadustega ja kui ta sellel karussellil juba keerles, siis otsustati ta läkitada 2003. aastal Türi lillelaadal toimunud grillivõistluse „Üle linna lihameister“ peakohtunikuks.

„Mäletan, et ma nagu oleks seisnud keset Tallinna ja mõelnud, kuhu ma nüüd sõitma pean, kus suunas see Türi jääb,“ naerab Silja. „Aga sõidetud ma sain ja kohale jõudsin. Türi Pritsumehed pakkusid tookord tulist grillribi, mäletan, et tegime žüriis veel nalja, et näe, tahavad meid põlema panna. Tookord ma nägin esimest korda ka Arvit, õigemini tema silmi.“

Silja sõnul ei suuda Arvi siiani unustada, et ta andis nende võistkonnale teise koha punktid ja lõpuks teiseks jäädigi. Edasi tuli võistluse finaal Pärnu Grillfestil ja koos sõideti samal suvel Ungarisse Euroopa meistrivõistlustele grillimises, sealt toodi koju kuues koht ja kõige ehedama BBQ-meeskonna tiitel.

KGB saatis Eestist ära

Arvi mäletab asju aga natuke teistmoodi ja on täiesti kindel, et kohtas Siljat juba varem, siis, kui peale põhikooli lõpetamist Tallinnas sealses ehitus- ja mehaanikatehnikumis(TEMT) õppis.Aga need väikesed lahknevused saavad noored ise selgeks räägitud.

Arvi on põline Türi poiss. Siin lasteaias ja koolis käinud. „Peale põhikooli läksin Tallinnasse tehnikumi ehituse erialale, kui praktikad välja jätta, ei ole ma ehitusel kahjuks päevagi töötanud. Peale kooli tuli kohe sõjavägi, läbi tutvuse sain Tallinnasse sisevägedesse miilitsaks, hea sõber Ülo Mets oli varasemalt olnud sealse komandöri autojuhiks ja pani asjad paika. Kui küsiti, kas joonistada oskan, saadeti väeosa kunstnikuks, seal me koos ühe leedulasega toimetasimegi, eriti populaarsed olid sõdurite seas pliiatsijoonistused nende kallimatest, neid sai paari pudeli peene napsi eest ikka teha,“ muheleb Arvi.

„Siis ühel päeval saadeti mind Tallinnast ära, Vilniusesse. Pärisin komandörilt aru, miks. Tema laiutas käsi, sest KGB vasta tema ei saa. Meil istusid seal väeosas kaks vanameest, KGBlased. Nende arvates oli minu süüks see, et mul oli Tallinnas sugulasi, seda poleks tohtinud olla. Peale sõjaväge asusin Türil tööle kohalikku tuletõrjekomandosse, päästjana töötan ma seal siiani.“ Kui nüüd mõelda sellele, millest sai alguse huvi söögivalmistamise ja grillimise vastu, siis üheks põhjuseks arvab Arvi ema mõjutusi, nimelt oli ema peakokaks mitmes Türi lasteaias. „Loomulikult sai hiljem Mäos Presto nimelises söögikohas baarmenina töötades piilutud, mis köögis tehakse ja paarimees Sämmiga (Alvar Sammal) nii mõndagi ka ise katsetatud. „Mäos käis meil igasugu huvitavat rahvast söömas, polnud ime, kui vahel oli ukse taga järjekordki. Tulid kord suusaseltskond Lõuna-Eestist tagasi, tegid meil peatuse ning võtsid joogiks baarist ühe väikese viski, nagu nad ise ütlesid. Viski oli tegelikult suur, sametkotis ja maksis tollal üle tuhande krooni,“ meenutab Arvi.

„Veel käis meil Tartust üks ärimeeste seltskond. Kord küsisid, kas meil midagi peale traditsioonilise prae pakkuda ei ole.

Nuputasime siis Sämmiga natuke ja tegime neile võileibu millel katteks küüslauk, soolapekk ja hapukurk. Soolapekk oli veel ühe töötaja poolt kodus tehtud. Läks väga hästi peale. Edaspidi seda ainult küsiti, lausa nõuti.“ Siinkohal saan jälle kaasa noogutada. Tean seda soolapeki leivalugu juba ammu ja olen isegi vahel külaliste pakkunud ja seda alati õnnestunult.

Grillitud on Eestist Ameerikani

Arvi mäletamist mööda astusid Pritsumehed esimest korda sõber Sämmi õhutusel üles 2000. aastal Veski-Sillal toimunud „Üle linna lihameistri“ osavõistlusel, siis kuulusid lisaks temale võistkonda veel türilased Ivo Mölder ja Allan Saks. Tänaseks toimetavad ümber barbecue ahju lisaks Arvile ja Siljale ka Eilo Eesmäe ja Pearu Mandre.„Kõige pikem võistlusreis on meid viinud 2008. aastal Ameerika Ühendriikidesse, kus toimus Memphis In May nimeline maailma suurim grillimisvõistlus, seal saavutasime 246 osaleja seas 36. koha,“ räägivad Silja ning Arvi. Ning lisavad, et kui vaadata riikide arvestust, siis olid nad teised: „Osales ainult neli riiki: USA, Eesti, Norra ja Holland. Ameerikas on raske kõrget kohta saavutada. Nende maitse on seal niivõrd erinev, magususele kalduv, pigem lääge. Peale nende toitude maitsmist tekkis kange tahtmine soolasilku süüa.“

Täna on nii Arvil kui Silja mõlemal lisaks ühisele cateringfirmale ka põhitöökohad: „Me loodame, et ühel päeval saame pühenduda täielikult toitlustamisele ja sellega seonduvale.

Arvi lisahobiks on eksklusiivsete BBQ-ahjude valmistamine vastavalt inimese vajadustele ja soovidele. Uhkusega saab ta öelda, et üks tema tehtud eriline ahi aitab ka Eesti presidendil oma vaba aega Ärma talus mõnusamalt veeta. Hästi toimib Türil näiteks Pritsumeeste kokaklubi, kus alates 13. maist algavad taas põnevad loengud ja ühised kokkamised. Esimesena alustab huvilistele teadmiste jagamist paljude kokaraamatute autor Lia Virkus.

Aastal 2012. ilmus Arvi ja Silja ühisest sulest raamat „Barbecue ja grill. Toit elaval tulel“. „Kui tavainimese grillihooaeg algab tavaliselt siis, kui kevadpäike kõrgemalt käib ja poodides suureneb erinevate grillvorstide ja šašlõkkide valik, siis meie jaoks vahet pole, saame hakkama ka paarikümnekraadises pakases ja südatalvel. Toitlustada rahulikult ära 100-150 inimest pole samuti probleemiks.“

Loodetavasti jätkub Arvi ja Silja ning loomulikult ka Pritsumeeste grillis sütt tulevikuski ning nende kujundatud hea toidu kaubamärk lööb veelgi eredamalt särama. Tellimuste puudust pole neil tänagi: üritused, millele neid oodatakse, on tihti aasta jagu ette tellitud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Silja ja Arvi Pitelkov: Tallinn ja Türi kohtusid grillahju juures

 (1)
Silja ja Arvi Pitelkov: Tallinn ja Türi kohtusid grillahju juures
Illustratsioon: Türi Rahvaleht

Kas sa Türi Pritsumehi tead? Kui tead, siis oled kuulnud neist räägitavat kindlasti ka mõndagi head. Ja nende valmistatud hüvad barbecue ja grillroad räägivad enda eest. Ja kui sa Pritsumehi tead, siis tead ka Arvi ja Silja Pitelkovi, kelle ettevõte BBQ Service OÜ on Türi Pritsumeeste tiimi liikumapanevaks jõuks.

Kevadine reedeõhtu, tööpäev on tund tagasi lõppenud ja pealinnarahvas suundub linnast välja. Autode vool Vabaduse puiesteel ja Pärnu maanteel on maainimese tarvis liiga tormakas. Lõpuks, kui leian vajaliku teeotsa Nõmme ja Pääsküla piiril ja suurelt teelt ära keeran, valitseb järsku vaikus.

Tupiktänava tagumisest otsast leiab lasteaia ja ka eramu, milles on Arvi ja Silja Pitelkovi linnakodu. Nende teine kodu on loomulikult Türil. Tore oleks ju Türil koduaia vaikuses vestelda, aga tegusate grilliinimeste jaoks on hooaeg juba alanud, järgmisel päeval ootab Pritsumehi toitlustama Kuusalus toimuv rattaüritus, pühepäeval võetakse aga suund Rootsi.

„Eks meie logistika sõltub palju sellest, kuhu ja kui suurele seltskonnale me peame cateringi korraldama sõitma. Kuna peame varahommikul kohal olemaja täna veel hulga ettevalmistusi tegema, siis on mugav Tallinnast teele asuda. Oleks üritus kusagil Lõuna-Eestis, siis oleksime loomulikult Türilt teele asunud,“ selgitavad Silja ja Arvi.

Ei teadnud, kuspool Türi asub

Kui Arvi on põline türilane, siis Silja jällegi pealinna tüdruk. „Ema juured ulatuvad üle Risti, Haapsalu otsaga Pärnusse, aga mina olen Tallinnas sündinud, koolis käinud ja nüüd juba ka pikka aega tööd teinud,“ räägib Silja.

„Käisin Tallinna 1. keskkoolis, täna kannab ta Gustav Adolfi nime. Õppisin prantsuse keele eriklassis, kuna õpetajad aga kippusid vahetuma, siis prantsuse keelt väga selgeks ei saanudki. Kaheksakümnendatel oli ka praktika osas raske, ei pääsenud laia maailma ja televiisorist sai kuulda ainult eesti ja vene keelt, Tallinnas loomulikult lisaks ka soome keelt,“ lisab ta.

Peale kooli töötas Silja pikemalt ETK süsteemis müügiesindajana. „Ma ei tea, kuidas see täpselt juhtus, aga ühel päeval lasin ma ennast ära rääkida puuviljadega kaupleva firmaomanikul ja nii leidsin end ühel päeval olematust kontorist müügijuhina, kellel oli umbes kuus klienti,“ naerab Silja. „Tänaseks olen Horeca Service OÜs töötanud juba enam kui tosin aastat, teenindame Eesti tippkokkasid ja restorane, minu teadmised selles, kust ja kuidas saab kõige paremaid, värskemaid jne toiduained ja puuvilju, on kindlasti abiks ka Pritsumeeste tiimi cateringi ürituste korraldamisel. Meie pakume alati parimaid ja magusaimaid maasikad.“

Selle väite juures julgen kaasa noogutada. Pritsumehed korraldasid tänavu nimelt Türi saabunud kevadpealinna külaliste toidulaua, sealt ei puudunud ka värsked maasikad, mida kõik kiitsid. Kuigi maasikad on sellel ajal poelettidel juba saadavad, on nad üldiselt maitsetud, kevade alguse peol pakutud olid nagu äsja koduaiast nopitud – mahlased ja magusad.

Seoses oma tööga pidi Silja olema kursis tippkokkade ja söögikohtade vajadustega ja kui ta sellel karussellil juba keerles, siis otsustati ta läkitada 2003. aastal Türi lillelaadal toimunud grillivõistluse „Üle linna lihameister“ peakohtunikuks.

„Mäletan, et ma nagu oleks seisnud keset Tallinna ja mõelnud, kuhu ma nüüd sõitma pean, kus suunas see Türi jääb,“ naerab Silja. „Aga sõidetud ma sain ja kohale jõudsin. Türi Pritsumehed pakkusid tookord tulist grillribi, mäletan, et tegime žüriis veel nalja, et näe, tahavad meid põlema panna. Tookord ma nägin esimest korda ka Arvit, õigemini tema silmi.“

Silja sõnul ei suuda Arvi siiani unustada, et ta andis nende võistkonnale teise koha punktid ja lõpuks teiseks jäädigi. Edasi tuli võistluse finaal Pärnu Grillfestil ja koos sõideti samal suvel Ungarisse Euroopa meistrivõistlustele grillimises, sealt toodi koju kuues koht ja kõige ehedama BBQ-meeskonna tiitel.

KGB saatis Eestist ära

Arvi mäletab asju aga natuke teistmoodi ja on täiesti kindel, et kohtas Siljat juba varem, siis, kui peale põhikooli lõpetamist Tallinnas sealses ehitus- ja mehaanikatehnikumis(TEMT) õppis.Aga need väikesed lahknevused saavad noored ise selgeks räägitud.

Arvi on põline Türi poiss. Siin lasteaias ja koolis käinud. „Peale põhikooli läksin Tallinnasse tehnikumi ehituse erialale, kui praktikad välja jätta, ei ole ma ehitusel kahjuks päevagi töötanud. Peale kooli tuli kohe sõjavägi, läbi tutvuse sain Tallinnasse sisevägedesse miilitsaks, hea sõber Ülo Mets oli varasemalt olnud sealse komandöri autojuhiks ja pani asjad paika. Kui küsiti, kas joonistada oskan, saadeti väeosa kunstnikuks, seal me koos ühe leedulasega toimetasimegi, eriti populaarsed olid sõdurite seas pliiatsijoonistused nende kallimatest, neid sai paari pudeli peene napsi eest ikka teha,“ muheleb Arvi.

„Siis ühel päeval saadeti mind Tallinnast ära, Vilniusesse. Pärisin komandörilt aru, miks. Tema laiutas käsi, sest KGB vasta tema ei saa. Meil istusid seal väeosas kaks vanameest, KGBlased. Nende arvates oli minu süüks see, et mul oli Tallinnas sugulasi, seda poleks tohtinud olla. Peale sõjaväge asusin Türil tööle kohalikku tuletõrjekomandosse, päästjana töötan ma seal siiani.“ Kui nüüd mõelda sellele, millest sai alguse huvi söögivalmistamise ja grillimise vastu, siis üheks põhjuseks arvab Arvi ema mõjutusi, nimelt oli ema peakokaks mitmes Türi lasteaias. „Loomulikult sai hiljem Mäos Presto nimelises söögikohas baarmenina töötades piilutud, mis köögis tehakse ja paarimees Sämmiga (Alvar Sammal) nii mõndagi ka ise katsetatud. „Mäos käis meil igasugu huvitavat rahvast söömas, polnud ime, kui vahel oli ukse taga järjekordki. Tulid kord suusaseltskond Lõuna-Eestist tagasi, tegid meil peatuse ning võtsid joogiks baarist ühe väikese viski, nagu nad ise ütlesid. Viski oli tegelikult suur, sametkotis ja maksis tollal üle tuhande krooni,“ meenutab Arvi.

„Veel käis meil Tartust üks ärimeeste seltskond. Kord küsisid, kas meil midagi peale traditsioonilise prae pakkuda ei ole.

Nuputasime siis Sämmiga natuke ja tegime neile võileibu millel katteks küüslauk, soolapekk ja hapukurk. Soolapekk oli veel ühe töötaja poolt kodus tehtud. Läks väga hästi peale. Edaspidi seda ainult küsiti, lausa nõuti.“ Siinkohal saan jälle kaasa noogutada. Tean seda soolapeki leivalugu juba ammu ja olen isegi vahel külaliste pakkunud ja seda alati õnnestunult.

Grillitud on Eestist Ameerikani

Arvi mäletamist mööda astusid Pritsumehed esimest korda sõber Sämmi õhutusel üles 2000. aastal Veski-Sillal toimunud „Üle linna lihameistri“ osavõistlusel, siis kuulusid lisaks temale võistkonda veel türilased Ivo Mölder ja Allan Saks. Tänaseks toimetavad ümber barbecue ahju lisaks Arvile ja Siljale ka Eilo Eesmäe ja Pearu Mandre.„Kõige pikem võistlusreis on meid viinud 2008. aastal Ameerika Ühendriikidesse, kus toimus Memphis In May nimeline maailma suurim grillimisvõistlus, seal saavutasime 246 osaleja seas 36. koha,“ räägivad Silja ning Arvi. Ning lisavad, et kui vaadata riikide arvestust, siis olid nad teised: „Osales ainult neli riiki: USA, Eesti, Norra ja Holland. Ameerikas on raske kõrget kohta saavutada. Nende maitse on seal niivõrd erinev, magususele kalduv, pigem lääge. Peale nende toitude maitsmist tekkis kange tahtmine soolasilku süüa.“

Täna on nii Arvil kui Silja mõlemal lisaks ühisele cateringfirmale ka põhitöökohad: „Me loodame, et ühel päeval saame pühenduda täielikult toitlustamisele ja sellega seonduvale.

Arvi lisahobiks on eksklusiivsete BBQ-ahjude valmistamine vastavalt inimese vajadustele ja soovidele. Uhkusega saab ta öelda, et üks tema tehtud eriline ahi aitab ka Eesti presidendil oma vaba aega Ärma talus mõnusamalt veeta. Hästi toimib Türil näiteks Pritsumeeste kokaklubi, kus alates 13. maist algavad taas põnevad loengud ja ühised kokkamised. Esimesena alustab huvilistele teadmiste jagamist paljude kokaraamatute autor Lia Virkus.

Aastal 2012. ilmus Arvi ja Silja ühisest sulest raamat „Barbecue ja grill. Toit elaval tulel“. „Kui tavainimese grillihooaeg algab tavaliselt siis, kui kevadpäike kõrgemalt käib ja poodides suureneb erinevate grillvorstide ja šašlõkkide valik, siis meie jaoks vahet pole, saame hakkama ka paarikümnekraadises pakases ja südatalvel. Toitlustada rahulikult ära 100-150 inimest pole samuti probleemiks.“

Loodetavasti jätkub Arvi ja Silja ning loomulikult ka Pritsumeeste grillis sütt tulevikuski ning nende kujundatud hea toidu kaubamärk lööb veelgi eredamalt särama. Tellimuste puudust pole neil tänagi: üritused, millele neid oodatakse, on tihti aasta jagu ette tellitud.

Maakonna uudised
Järva-Jaani Gümnaasium: vallandatud ajalooõpetaja kiusas õpilasi ja oli nendega konfliktis EKRE liikmest õpetaja süüdistab kooli tema vallandamises veendumuste tõttu (321) EKRE valimispidu Wabaduses