Seejärel tuli 1644.a. Johannes Gutslaffi uurimus Võhandust. Edasi juba August Wilhelm Hupel oma topograafiliste märkmetega Liivi- ja Eestimaast (1774-1789),kes kasutas esmakordselt ka usaldusmeeste võrku üle Eesti. 19. saj. Lisandus juba terve rida balti-saksa ja ka eesti soost uurijaid: Otto Wilhelm Masing, Jakob Hurt, Jaan Jung, Mihkel Veske. Sajandivahetuse pöördeliste sündmuste aegu võtsid asjast kinni mitmed seltsid: Eesti Üliõpilaste Selts, Õpetatud Eesti Selts, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Rahva Muuseum. 1912. aastal loodi Eesti Üliõpilaste Seltsi juures koguni kodumaa tundmaõppimise osakond.

1914. aastal loodi Eesti Kirjanduse Seltsi juures aga kodumaa tundmaõppimise toimkond. Mihkel Kampmaa ahvatles kodu-uurimistööle õpetajaid. Sealtkaudu hakati talletama koolide ajalugu. 1920. aastast alustati ulatusliku maakondade kirjeldustööga, mis päädis maakondlike koguteoste trükki toimetamisega 1925-1939 (8 mahukat köidet!).

Nõukogude ajal ulatus kodu-uurijate arv 5000 inimeseni, suuresti tänu maakondlikele koduloopäevadele, millised õhutasid huvi tundma oma kodukandi ajaloo vastu. Ka Vaivara vallas on olnud mitmed kuulsad koduloouurijad. Kõige esimene oli kahtlemata August Martin (1893 – 1982). Ta töötas õpetajana, aga juhatas ka kodulooringi tööd Sinimäel. Tema järglaseks võib julgelt nimetada Virve Oravat (1930 -2013), kes uuris genealoogiat, aga ka Vaivara ja Narva-Jõesuu ajalugu. Tema aktiivsel osavõtul paigaldati Narva – Jõesuus 15 mälestuskivi ja mälestustahvlit. Virve Orav kirjutas kodukandi ajaloo kohta ka mitu raamatut: “Matkateed Narva lähistel” (1991.), “Narva-Jõesuu kodu-uurija pilguga” (1993.), “Vaivara kodu-uurija pilguga” (1998) ja “Narva-Jõesuu, mu kodu”. Aino - Monika Jõesaar, kes on pärit Arumäelt, kogus kaua aega materjale kodukandi ajaloo kohta ja kirjutas neist raamatusarja «Kuni sõda kõik purustas...“, kus on juttu haridusest, kultuurist ja majandusest Vaivara vallas enne sõda.

Mõiste „kodumaa“ on tihedalt seotud kuuluvuse ja identiteediga. Kodumaad kas hinnatakse ja ollakse uhked tema üle või vastupidi, häbenetakse ja joostakse minema. Kõige tugevam side oma kodumaaga on inimestel, kelle esivanemad põlvest põlve on elanud samas paigas.

Noort inimest kujundavad perekond ja kool. Just seetõttu on Sinimäe koolis alati tegutsenud koduloo ring. Praegu tegutseb selles ringis 7 inimest, kuid loodan, et tulevikus nende õpilaste arv, kes oma kodukoha ajaloo vastu huvi tunnevad ,kasvab. Teadmised oma kodukandi ajaloost arendavad oskust võrrelda, analüüsida, kasvatavad patriotismi ja mis peamine –aitavad tunda uhkust ja oma kuuluvust imeilusa looduse, keerulise saatuse ja huvitavate inimestega kodukandi vastu.