“Ma ei teagi, et mõisahoonete alt oleks varem inimluid leitud,” ütles muinsuskaitseameti restaureerimis- ja arendusosakonna spetsialist Anu Kivirüüt, kes paari nädala eest Illuka mõisa keldrist leitud inimluid kaemas käis.

Selle ütluse ajel otsis Iisaku muuseumi pedagoog Anne Nurgamaa välja talletatud rahvapärimuse, mille kohaselt pole nüüdne leid Illuka mõisas sugugi esimene omataoline.

“Orje on pärisorjuse ajal ka surnuks pekstud. Illuka mõisa keldri kaevamisel on säält inimese luukered välja tulnud. Arvatakse pärisorjuse aegseks surnuks peksetud orjade omaks. Kui kilter tahtis kedagi kiusata, siis pani ta rukki terad varukasse ja raputas säält need alles õlekoo alla rehepeksmisel, kes oli tal vaenualune. Kui rukkitera tuli õlekoost raputamisel välja, siis karistati töölist, kes oli rabanud vastavaid rukkid ja jätnud tera sisse. Iga õhtu kostus talli juurest peksmise kisa.” Nõnda on 1932. aasta suvel A. Amanduse kogutud “Iisaku kihelkonnast suulist ja ajaloolist traditsiooni” pärimustes pajatanud Nikolai Meisen.

Midagi enamat mõisaga seotud pärimustest luude kohta teada ei saa. Küll aga on mõnda puhku pajatatud peahoonesse elusalt müüritud tütarlapsest, kelle hing seal hiljem olevat kummitanud. Millal ja miks ta sinna olevat müüritud, juttudest ei selgu.

Loe edasi Põhjarannikust.