Siiski võttis Siimonite seltsing kahe aasta eest, Abram Simoni teatrimaja ehitamise lähenevat 130. aastast juubelit silmas pidades, ette oma sugupuu uurimise raske ülesande, sest tsiviliseeritud maailma kombe kohaselt peab igaüks seda tundma. Ja vaikimisi mõtlevad kõik - järsku leidub esivanemate hulgas mõni sinivereline või vähemalt keegi mõne meie oma presidendi sugupuust.

Tänaseks olen oma eksiarvamust tunnistanud. Uurimise tegelikud täideviijad ajaloolane Külli Määr ja Toila poolne tugi Eve Kikkas on teinud tohutu töö, mille tulemusena pole mitte ainult sugupuu välja joonistatud. On suguseltsi mõned raudsed pärimused kummutatud, kinnitust on leidnud Põhjasõjaaegse ja pärisorjuse aja lõpu rahvarännutamise juhtumid, mis kõik meie kohaloo tundmist avardavad.

Siimonite suguseltsis oli põlvest põlve edasi antud pärimust, et nad Põhjasõja ajal Peetri väest Künnapõhja külasse jäänud vene soldatist Stepanist põlvnevad, kelle nimi Teppaniks mugandatud. Vähe sellest, siia jäänud ka Stepani vend Kirill, keda Kirilaks kutsuma hakatud. Nüüd on Külli Määr Riigiarhiivis leiduvate kirikukirjade ja adramaarevisjoni aktide alusel kindlaks teinud, et nii Teppan kui Kirila on Päites sündinud ning nende isa, Soome Eerik, on tõenäoliselt 18.s. esikümnendil lahe tagant saabunud. Eerik on Konjust Maie naiseks võtnud ning 1725. aastal saanud Künnapõhjal renditalu pidajaks. 1732.a adramaarevisjoni saksakeelse akti järgi on talul olnud juba kaks hobust, üks härg, üks lehm ja üks mõisateoks kõlblik naisinimene. Mõisateoks veel kõlbmatuid - lapsi - pole akti märgitud, kirikukirjade järgi oli neid juba viis sündinud.

Millest siis nii raudne, kuid alusetu perekonnapärimus Vene väest jäänud vendadest? Üheks põhjuseks võivad olla Eeriku poegade justkui venepärased nimed, mille järgi paar põlvkonda hiljem neid venelasteks pidama hakatud. Kaasa võis mõjuda uue võimu autoriteet: kujutlus, et esivanemad võisid võimuka tsaari võidukas väes teeninud olla pidi järeltulnute iseteadvust tõstma. Et Eeriku esimestel poegadel näiliselt venepärased nimed olid, see näitab vaid isa päritolu Ida-Soomest või Karjalast - need alad olid ammu õigeusukiriku poolt ristiusustatud.

Teine avastus puudutab Abram Simoni emapoolset päritolu. Ta ütleb oma 1924.a dikteeritud eluloos, et ema talle kord nuttes jutustanud, kuidas Abrami kunstkangrust vanaisa Kõnnu mõisast Pühajõele ... koera vastu vahetatud. Külli Määri leitud dokumendid aga tõestavad, et mitte Kõnnu, vaid Vatku* mõisnik ... Pühajõe Alexander Johann von Baranoffile** 1807. aastal tõesti mitte ühe, vaid hulganisti talupoegi müünud, nende hulgas kolm kangrut - Abrami, Berendi ja Davidi koos perekondadega. Ostuhinnast pole hingekirjade loendis loomulikult juttu.

Von Baranoffi isik jääb meile esialgu täielikuks mõistatuseks. Kirjutab ju Abram Simon, et tema ema mõisniku tütarde hulgas kasvanud ja hariduse saanud, nii oma poegadele saksa keelt õpetanud ning isegi oma mehele, Eeriku Jaani Hannuse Peetrile kirjaoskust andnud. Ja kui Abrami ema, kunstkangur Walpriiti tütar Liisu*** abieluealiseks sai, on mõisnik ta Künnapõhja küla Hannus Siimoni poeg Peetrile naiseks andnud. Ja paari aasta pärast noorpaarile Pühajõe Kohvimäe põlistalu rentinud. Nii et ostis hulgi orjadest käsitöömeistreid, kasvatas pärisorja tütart kui oma last ja pani ta mehele osavale puutöömeistrile, kes jumalakartlik ja kirikuteenistusel oma lauluoskusega köstrile toeks olnud, sest orelit kirikul tollal veel polnud ...

Voka vallas on ikka imelisi tegusid tehtud. Lühikest aega (kuni 1888) olid valla kolm mõisat kurikuulsa Kingstoni hertsoginna Choudleigh' valduses, kes ka ostis - nimelt Tallinnast pärisorjade kapelli. Ja pärandas vallale oma nime - Tšudleikskaja volost - oli Voka valla ametlik nimi 1917. aastani.

Nikolai v.Wilcken, üks Voka mõisa omanikke 19.s., sundis Toila talumehi, pärast neile talude soodsa hinnaga päriseks müümist, neid endile koolimaja ehitama ning püüdis nende silmi avada kodumaa looduse ainulaadse ilu nägemiseks.

N.v.Wilckeni suhtumine oma endistesse orjadesse on isegi seletatav, sest perekond oli lähisuguluses akadeemik Aleksander v. Middendorffiga, kes oma Hellenurme mõisast Peterburi Teaduste Akadeemia sekretäri ametipostile reisides ikka Vokas ülikoolivennast südamesõbra juures vahepeatuse teinud. Akadeemik oli Liivimaal silmapaistev põllumajanduse arendaja ja esimene talude päriseks müüja. Tema ema olnud, muide, pärisorine talunaine ...

Jääb vaid loota, et valitsus ka meie kehvakest Vikipeediat mõne miljoniga toetaks, et me varsti midagi A. J. von Baranoffi fenomenist ning teiste taoliste ajalooliste kaasmaalaste kohta rohkemat teada saaksime. Aitab juba ühe lauaga löömisest!

*tänane Vihula vald.
**Liisu Walfried, 1814-1886
*** A.J.v.Baranoff oli Pühajõe mõisa omanik, 1805-1848