Töötuba
Isa oli suurema aja oma tööaastatest töötanud vabrikus tislerina. Tänaseni on säilinud oskustöölise tunnistus, mis on talle välja antud tööstusliku kutseoskuse ameti poolt Haapsalus. Puiduga tegelemine oli talle muutunud hobiks. Kodu õuealale oli ta selleks ehitanud eraldi majakese.

Töötoas meie omapead ei tohtinud kolada, küll võisime isa tööd uudistamas käia. Nii saime juba varakult teada tööriistade nimetused. Höövli alt kaardusid välja pikad puidu-
laastud, millest sai väikseid puutikke kasutades põimida käbiloomadele kopli ja karja-
aiad.

Isale vastu
Lõunased vabrikukella löögid kuulutasid töölistele lõunaaega. Siis võisime avada koduvärava ja lõunale tulevale isale vastu joosta. Ja sealt ta tuligi – pikakasvuline, rühikas, hoogsa sammuga. Kohtusime tavaliselt meie tänava ääres kasvava suure kase juures ja kõrge õhulend isa käte vahel oli kindel.

Uued kingad
Kevadel osteti lastele suveks alati uued jalatsid. Neid käisin koos õega isa kaasas ostmas Pika tänava vabrikupoolses otsas asuvast Palli poest. Müügileti taga toimetav onu oli isale tuttav. Nad vestlesid pikalt ja meid paluti seni endile kingad valida. Neid oli riiulil mitut värvi – sinised, kollased, punased, rohelised. Pika valimise järel otsustasin punased võtta. Õele soovitasin rohelisi, nii ka jäi. Kingad olid pealt rihmaga, mis kinnitatud läikiva nööbiga. Need sobisid väga meie uute suvekleitidega. Kleidiriide oli isa toonud Tallinnast. See oli sinisepõhjaline pressitud sits, väikeste mitmevärviliste lillekobaratega.

Loe edasi Hiiu Lehest.