Jüriöö ülestõusust 670 aastat hiljem: kuidas mõrvati eesti kuningad ja milliseid taktikaid eestlased kasutasid

 (59)
Paide ordulinnuse vallitorn koos endise värava kohaga. Foto: Neil Savi
Paide ordulinnuse vallitorn koos endise värava kohaga. Foto: Neil SaviRae Sõnumid

Kuidas mõrvati 1343. aasta 23. aprillil alguse saanud ülestõusus neli eesti kuningat, kuidas eestlased võitlesid erinevates lahingutes ja milliseid taktikaid eestlased ja ordu kasutasid. Eelmises numbris kirjutasin taustainfost, kuidas maarahva ülestõus alguse sai.

Nelja kuninga mõrvamine

Uudised Taani valdustes ja Saare-Lääne piiskopkonnas puhkenud ülestõusust jõudsid kiiresti Liivi orduni, kui tapmistest põgenema pääsenud hirmunud sakslased ükshaaval ordu alale hakkasid saabuma.

Tartu piiskopkonna piiridel Pihkva vürstiriigiga sõdiv ordumeister saatis ülestõusnute juurde otsekohe ühe orduvenna, kes keelt tundis ja keda nad (eestlased) tundsid (võimalik, et mõne eestlasest orduvenna) ning kutsus ordusaadiku suu läbi eestlasi Paidesse saadikuid läkitama, kes siis maarahva "äralangemise" põhjuseid selgitaksid. Lisaks lubas ta heastada kõik süü, millega sakslased ülestõusuks põhjust on võinud anda.

Eestlased saatsid saadikutena Paidesse oma neli kuningat, keda saatsid kolm sõjasulast. Ülestõusnud lubasid ka Tallinna piiskopil läbi oma territooriumi Paidesse läbirääkimistele minna. Teada on, et Tallinna piiskop saabus koos eestlastest saadikutega. Küsimärgiga on, miks eestlased nõustusid minema Paidesse (lõvikoopasse), miks ei valitud mõnda neutraalsemat läbirääkimiste kohta?

Lisaks ordumeister Burchard von Dreilebenile saabusid Liivi ordu poolt Paidesse veel Viljandi ja Riia komtuurid, Järvamaa foogt ja palju teisi kõrgeid orduvendi. Suur rüütlite arv, kes Paidesse saabusid, vihjab sellele, et ordu kasutas läbirääkimisi vaid ajavõitmiseks ning peaeesmärgiks oli kuningate neutraliseerimine, et siis juhtideta jäänud ülestõusnute väesalkadele ükshaaval kallale tungida. Sellele viitab ka vahetult enne läbirääkimisi, veel enne Liivi ordu ametlikku sõjakuulutust, Kursi komtuuri Johan de Witte algatatud kallaletung Ravila külas laagris olevale 500 mehelisele eesti ratsasalgale, kellest vaid 200 olevat põgenema pääsenud. 4. mail 1343 algasid Paides läbirääkimised. Saksa poole eestkõnelejaks oli Liivi ordu maameister isiklikult.

Eestlaste kuningad teatasid, et oleksid nõus Liivi ordu vasallideks hakkama, kuid seda ainult tingimusel, et nende üle ühtegi otsest isandat ei ole. Ordumeister päris kuningatelt aru selle kohta, miks eestlased nii palju sakslasi, teiste hulgas ka Padise mungad, ära olid tapnud. Selle peale vastasid kuningad, et neid (s.t. maarahvast) "olevat nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda kauem enam sallida ega välja kannatada ei suutnud." Mis aga puutub Padise munkadesse, siis olnud neilgi "küllalt süüd, ja oleks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks seegi surema".

Ordumeister Burchard von Dreileben kuulutas sellise "mõrtsukateo" karistuse vääriliseks ning teatas, et kuigi ta kuningaid ei puuduta ja nad vabaks jätab, ei luba ta neil ometi enne Paide ordulinnusest lahkuda, kuni ta eluga eestlastele kätte maksmast tagasi on tulnud. Kuningatest saadikud, kellele keskaegse kombe järgi oli antud turve (saadikupuutumatus), mis pidi neile kindlustama nende isikupuutumatuse, said sellise jämeda komberikkumise üle vihaseks ja nõudsid, et neid maleva juurde tagasi lastaks ja lubataks neil oma õnne ordurüütlite vastu lahinguväljal proovida, kuid tulutult.

Ordumeister tegi Järva foogt Luter Steckele ülesandeks eestlastest "külaliste" eest hoolitseda. "Liivimaa noorema riimkroonika" ja Marburgi Wigandi vastuoluliste kirjelduste järgi olevat väidetavalt eestlased Paide linnuse lahtises käigus kokkupõrke provotseerinud, mispeale sakslased neljale eestlaste kuningale ja nende kolmele sõjasulasele hulgakesi kallale tungisid ja nad kõik surnuks raiusid. Hilisemate tõlgenduste kohaselt peegeldavad need vastuolulised kirjeldused saksameelsete kroonikute kohmakat katset diplomaatilise etiketi vastu rängalt eksinud Liivi ordut õigustades ordu mainet kaitsta.

Hilisemad baltisaksa ajaloolasedki on pidanud tunnistama seda õigusvastaseks teoks ja mustaks plekiks minevikus.

Ülestõusu edasine kulg mandri-Eestis: Pärast eestlaste kuningate mõrvamist asus suur orduvägi Burchard von Dreilebeni juhtimisel Paidest Tallinna poole teele. Ometi ei liigutud otse Tallinna alla, vaid jäädi kõigepealt Oru mõisa (Kose khk) Kämbla külla üheks ööks ja päevaks laagrisse, et väesalgad seal koguneda saaksid. Turu ja Viiburi foogtide abivägesid ootavad eestlased kasutasid viivitust väesalkade saatmiseks orduga viivituslahingute pidamiseks.

11. mail 1343

Kämbla lahingud: Esimene viivituslahing toimus pühapäeval 11. mail 1343 Kämbla külas, kus 200 eestlast laagris olevatele ordumeestele kallale tungisid. Neist olevat sada maha löödud ja teine sada põgenema pääsenud. Varsti pärast seda toimus Kämblas teine kokkupõrge sajamehelise eestlaste väesalgaga, kellest 60 olevat lahingus tapetud. Ordu kaotustest kroonikad vaikivad.

Kanavere lahing: Vaevalt oli Kämbla lahing lõppenud, kui ordu peaväe laagrisse saabus käskjalg, kes andis teada, et suur hulk eestlasi 3,5 km kaugusel Kanavere läheduses ohustab Põltsamaa foogti juhitud väesalka, mispeale orduvennad hobuste seljas tuhatnelja foogtile appi tõttasid. Eestlased taandusid raskerelvastuses ratsarüütlite eest taktikalise eelise võitmiseks Kanavere rappa. Seepeale tulid rüütlid hobuste seljast maha, et eestlasi jalgsi rünnata. Esimesel Kanavere rabas toimunud kokkupõrkel kindlat võitjat ei olnud, kuigi elu kaotasid mitmed nimekad orduvennad. Uue rünnaku järel toimunud teine lahing lõppes sakslastele võidukalt ning kokku olevat Kanavere rabas elu kaotanud 1600 eestlast.

Kämbla, Kanavere lahingute ja teiste kroonikates kirja pandud andmete põhjal on näha, et eestlased pidasid tänapäevamõistes viivituslahinguid - (suhteliselt) väikesed salgad ründavad vaenlase (põhi)vägesid aeglustamaks nende liikumist endi põhivägede suunas, et endi põhiväed jõuaksid paremini ennast ette valmistada, veelgi tõenäolisem, et liitlaste Turu ja Viiburi foogti abiväed oleks enne orduvägede peavägede saabumist eestlastega samal ajal kohal ja valmis ordule otsustavat lööki andma.

14. mail 1343

Sõjamäe lahing: 14. mail 1343 jõudis orduvägi Tallinna lähistele ja jäi linnast penikoorma (umbes 10 km) kaugusel paigale. Ordumeister kartis, et rüütlite raskeratsaväge nähes võib eestlaste malev jällegi taktikaliselt lähedal asuvasse sohu taanduda. Ta saatis Võnnu ja Turaida foogtid kahe lipkonnaga aja võitmiseks eestlaste malevaga rahu pakkumise ettekäändel petteläbirääkimisi pidama. Foogtid jõudsidki eestlastega kokkuleppele ning ordu peavägi liikus Lasnamäele ülestõusnute laagri alla. Seejärel saatis ordumeister uue saadiku eestlaste juurde, kes andis teada, et ordu on leppest lahti öelnud ning eestlased valmistugu lahinguks. Ülestõusnute malev hakkas kohe varasema plaani järgi soo poole taganema, kuid selleks ajaks oli orduvägi tee sohu tõkestanud. Järgnevas Sõjamäe lahingus kaotas kroonikate andmetel elu 3000 eestlast. Ülestõusnute otsusekindlusest annab aimu krooniku kirjeldus langenut teeselnud eestlasest, kes tapluse järel ühele lahinguvälja uudistama tulnud Tallinna linnakodanikule veel poolsurnunagi kallale tunginud. Liivi ordu ja eestlaste maleva vahel toimunud lahingu paika hakati rahvasuus nimetama Sõjamäeks, mis on praegu koht Tallinna Lasnamäe linnaosas.

Taani valdused Liivi ordu kaitse alla: Sõjamäe lahingu järel toodi ordumeister Burchard von Dreilebeni ette üks vangistatud sakslane, kes oli eestlaste poole üle läinud ning kelle ordumeister hiljem kannakõõluseid pidi lasi üles puua. Tema käest sai ordumeister esmakordselt kuulda, et rootslased, kes hiljuti Skandinaavias mitmed Taani valdused enestele olid vallutanud, viie päeva pärast suure väega eestlastele appi tulevad, sest Rootsi olevat juba ammu Tallinna oma kätte ihaldanud (Nii Rootsi kui Taani kuningad olid huvitatud kontrolli säilitamisest ja suurendamisest tulutoovate kaubateede üle ja Hansa mõjuvõimu vähendamisest). Seda kuuldes palusid Tallinnast tulnud Taani kuninga 15 nõunikku ja vasallkond, et Liivimaa ordumeister isiklikult Tallinna ja Rakvere ajutiselt eestlaste ja rootslaste eest oma kaitse alla võtaks ning kohustusid tasuma kõik sellega seoses tekkida võivad kulud. Meister soostus pärast tasu lubamist seda ka teha ja määras Viljandi komtuuri Goswin von Herike nende alade asevalitsejaks.

16. mail 1343

Ülestõusu maha surumine Mandri-Eestis: 16. mail suundus orduvägi meister Burchard von Dreilebeni juhtimisel ümberpiiratud Haapsalule appi. Eestlaste vägi taandus rüütlite raskeratsaväe eest taktikalist eelist otsides ilma lahinguta rappa. Vahepeal kutsusid ülestõusnud Liivi ordu jõudude killustamiseks Pihkva vürstiriiki ordu ja Tartu piiskopkonna maadele tungima. Kaks Pihkvasse läkitatud saadikut rääkisid pihkvalastele, kuidas kõik sakslased koos meistri ja orduvendadega Harjus maha olla löödud ning õhutasid pihkvalasi soodsat juhust kasutama, et Tartu piiskopkonda rüüstama minna. Seda pihkvalased ka 5000 mehega tegid, tungides röövides ja põletades ning inimesi ja kariloomi tappes kuni Otepääni. Kuna ülestõus Põhja-Eestis oli juba peaaegu maha surutud, suutis ordu piisavalt vägesid koguda, et hulljulge rünnakuga tuhatkond rüüstajat tapetuna lahinguväljale jättes ülejäänud Pihkvamaale tagasi ajada.

18. mail saabus Viiburi foogt Dan Niclisson suure väega Tallinna alla ja päev hiljem ka Turu foogt. Seal said nad teada, et eestlaste malev on lüüa saanud ning Tallinna nö. eliit on linna kaitse Liivi ordule usaldanud. Läbirääkimistel Goswin von Herikega nõudsid nad linna Taani kuninga poolt Rootsi kuningale tehtud kahjude eest kompensatsiooniks saada, kuid neile öeldi ära. Mõlemad foogtid lahkusid peatselt reidilt, kuid enne seda riisusid nad Tallinna lähistelt linna kariloomad.

Kuigi eestlaste peavägi oli Sõjamäe lahingus lüüa saanud, olid maapiirkonnad ja kohaliku tähtsusega linnused endiselt ülestõusnute kätes. Nendest jagu saamiseks palus von Dreileben Saksa ordu kõrgmeistrilt vahepeal juba ka Saaremaale levinud ülestõusu mahasurumiseks lisavägesid. Preisimaalt saabuski septembris Riiga kaks komtuuri 700 hästirelvastatud ratsamehega, kellest üks osa Viljandit ja teine Paidet kindlustama saadeti, samas kui suurem osa ühines Liivi ordu peaväega, mis pärast mardipäeva Harjumaad laastama läks. Ordumeister andis preisimaalastega tugevdatud sõjaväele korralduse Harjumaal kõik vanad koos noortega maha tappa, mis ka täide olevat saadetud. Viimased talve hakul orduväe kätte langenud linnused olid Varbola Jaanilinn ja Lohu Jaanilinn. Pärast seda kirjeldati Harjumaad kui "tühja ja paljast maad".

Põhja-Eesti müümine Liivi ordule: Pärast ülestõusu läksid Liivi ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas - Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. 1346. aastal müüsid Taani kuningas Valdemar IV ja Brandenburgi markkrahv Ludwig Eestimaa hertsogkonna Liivi ordule, kes maksis selle eest Taani kuningale 19 000 hõbemarka (4 tonni hõbedat) ja markkrahv Ludwigile 6000 hõbemarka. 

Valjala kiriku uks. Foto: Neil Savi Rae Sõnumid

24. juulil 1343

Ülestõus saartel: 24. juulil 1343, päev enne jaagupipäeva, kordusid jüriöö sündmused saartel, kui korraga tõusid võõrvõimu vastu üles osaliselt Saare-Lääne piiskopkonnale ja osaliselt Liivi ordule kuuluvad Saaremaa ja Muhumaa.

"Liivimaa noorema riimkroonika" sõnul "lõid saarlased maha kõik sakslased, noored ja vanad, nii nagu see Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid samal päeval Pöide linnuse alla, mille ees nad olid kaheksa päeva, sest nad teadsid hästi, et linnust piirajaist vabastada ei võidud." Pöide foogt Arnold sai aru, et linnust ei ole võimalik kaitsta ning loovutas ümberpiiratud kantsi neile lubatud vaba läbipääsu eest ülestõusnutele. Ometi ei pidanud ülestõusnud sõna ning lõid maha kõik linnusest välja tulnud ordurüütlid ja teised sinna pakku läinud sakslased. Sarnaselt harju- ja virumaalastele valisid ka saarlased endale Vesse nimelise kuninga. Huvitava kokkusattumusena valitses Tartus samal ajal Wescelinuse- nimeline piiskop. Saaremaa ja Muhumaa jäid iseseisvaks talveni. 1344. aasta veebruaris tungis Preisimaalt saabunud abivägedega täiendatud orduvägi meister Burchard von Dreilebeni juhtimisel üle kinnikülmanud mere saartele ning liikus röövides ja põletades Purtsa maalinna alla, kuhu oli varjunud suur hulk rahvast. Lahing Purtsa pärast kestis hommikust ööni, kuni orduväel õnnestus kaitserinnatistest läbi murda. Linnas olevat tapetud 2000 inimest, sakslasi langes 500. Sakslaste kätte langes vangi kuningas Vesse, keda kõigepealt piinati ja siis välja väänatud jalgadega küünarnukke pidi piiramismasina külge üles poodi.

Esialgsele edule vaatamata ei õnnestunud ordul ülestõusu Saaremaal maha suruda. Märtsis enne merejää sulamist oli orduvägi sunnitud tagasi mandrile pöörduma, sest pikema viivituse korral oleksid lumesulamisaegsed teed Preisimaale naasvatele abivägedele läbipääsmatuks muutunud.1345. aasta talvel naasis meister orduväega Saaremaale ja rüüstas Karja ümbruses kaheksa päeva jooksul maa paljaks. Lõpuks palusid saarlased rahu. Läbirääkimiste tulemusena soostusid saarlased otsekohe pantvange andma ning lubasid kõik oma relvad Lihula ordulinnusesse viia. Lisaks lubasid nad maha lõhkuda oma Maansaare linnuse, mille asemele ordu hiljem Maasilinna ordulinnuse püstitas. Linnuse ehitus määrati karistuseks saarlastele, millest tuleneb ka selle saksakeelne nimi Soneburg ('trahvi- ehk karistuslinnus'). Kaks aastat iseseisvad olnud saarlaste tingimusliku alistumisega 1345. aastal sai läbi kokkuvõtlikult Jüriöö ülestõusuna ajalukku läinud maarahva viimane suurejooneline katse pealesunnitud ristiusku maha raputada ja muistset iseseisvust tagasi saada. Ülestõus halvendas eesti rahva reaalset olukorda ja selle tulemusel jäi maa poliitilisse juhtimisse vähem eestlasi, kui enne ülestõusu, ning aja jooksul saksastusid nemadki.

Lõppsõna ja selgitusi

Kes olid eestlaste liidrid, kas mõjukad (suurmaa omanikest) talupojad/suurnikud, või eesti soost ülikud/aadlikud/vasallid? Säilinud kroonika andmetele tuginedes jääb mulje, et tegemist on pigem vasallideaadlikega. Siis on veel kirjas, et eestlaste laagris löödi rüütleid. Kuna teadaolevalt seal lahingut sel ajahetkel ei toimunud, siis saab see tähendada vaid rüütliks löömist. Rüütliks löömisega nalja ei tehtud, järelikult pidi(d) eestlaste poolel olema vastavas seisuses isik(ud) kellel oli õigus rüütliks lüüa.

Olemasolevad andmed annavad mõista, et Jüriööl alanud eestlaste vastuhakk oli suunatud aina rohkem domineerima hakkavale saksa/saksi vasallide tegevusele, mis oli maarahva seast pärit vasallid vähemusse jätnud suhteliselt lühikese ajaga.

Olen lugenud ka tõlgendusi, kus arvatakse, et Põhja-Eesti müümine Saksa ordule taanlaste poolt 1346. aastal ei ole seotud Jüriöö ülestõusuga. Päris otseselt võibolla mitte, aga kaudsemalt kindlasti, kuna Taanis olid majanduslikud raskused (täpsemalt Taani kuningal). Plaanis oli loobuda Põhja-Eestist ja saada selle müügist raha. Eestlastele võis just üheks ülestõusu motivaatoriks olla Taani raskused ja soov mitte langeda Saksa ordu Liivi haru tugevneva mõju alla.

Kroonikate järgi võis hoopis olla Jüriöö otseseks ajendiks see, et 1342. aastal või 1343. aasta alguses saatsid eestlased oma saatkonna Taani kuninga juurde, kellele kaebasid endi halva kohtlemise üle, kuid mitteeestlastest vasallid said sellest teada ja nurjasid eestlaste diplomaatilised kavatsused.

Talurahva sõdade all on tavaliselt ajalookirjanduses mõistetud just 16. sajandi alguse konflikte Lääne-Euroopas. Lisaks räägib Jüriöö ületsõusu puhul talurahvasõja vastu see, et tegelikult tol hetkel ei olnud eestlased mitte ainult talupojad, vaid eestlaste näol oli tegu sõjalise ja poliitilise jõuga.

Vägagi võimalik, et eestlastel oli plaanis luua oma riik (vähemalt Põhja-Eestis, mõnede arvates paavstile otse alluv kirikuriik), mille kujunemine katkestati 1208-1227 aastate ja hilisemate vaenulike aktsioonide tõttu, mis tundus erinevate asjaolude kokkulangemisel jälle teostatav Jüriööl alguse saanud vastuhakuga.

Nagu kroonikate põhjal võib aru saada, siis ordu kasutas sõna otseses mõttes tuntud ütlust, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud, kasutades korduvalt pettust.

Kroonikate põhjal jääb kumama ordumeistri pidev kiirustamine - ordumeister käitus väejuhina targalt, kuna ta lõpetas viivitamatult sõdimise Pihkvamaal ja saatis saadiku eestlaste juurde võitmaks endale aega, saates samal ajal ka saadikud abi järgi jne. Võib väita, et ordumeistri kiirustamine ordule edu ka tõi.

Jüriöö ülestõusu alguse aegne suur- ja väikevasallide ehk võõraste ja maarahva omavaheline suhe on samuti vaieldav, kehtima on jäänud arvamus, et ca. 10% oli maarahvast vasalle (Põhja-Eestis). Mõned „optimistlikumad" tõlgendused on andnud isegi kuni 50%, realistlik maksimum tundub olema 30-35%. Sulev Vahtre on teinud kroonikate põhjal järelduse, et Taani võis eelistada vasallina pigem eestlast, kui sakslast, sest sakslased olid taanlaste otsesed „konkurendid" võimuvõitluses.

Kui tugineda Taani hindamisraamatule (Liber Census Daniae), siis võis usutavalt olla nii mõnigi suurvasall eesti soost, rääkimata väikevasallidest. Veel üks kaudsem viide Põhja-Eesti suhteliselt suurele ja/või mõjukale maarahvast vasallkonna olemasolule: Muistsetest maakonnanimedest jäid keskajal Mandri-Eestis kestma vaid Harju-, Järva- ja Virumaa. Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et neil aladel peatselt pärast vallutust tekkinud arvukas vasallkond oli oma kujunemisjärgus tugevamini seotud kohaliku haldus-territoriaalse identiteediga. (Eesti ajalugu, II köide, lk 80).

Oluline on veel mainida, et kui Rootsi (Turu ja Viiburi foogtid) võtsid eesti saadikud vastu ja eestlastele lubati abi anda, siis saab see tähendada, seda, et eestlaseid võeti kui arvestatavat poliitilist jõudu. Mis tähendab, et vähemalt harjulased püüdsid haarata peremehe ohjad otsustavalt enda kätte, olles valmis alluma uuele, kuid juba enda poolt seatud tingimustega valitud maahärraks, kellelt oleks saadud edaspidi vajadusel sõjalist abi ja kaitset. (Sulev Vahtre)

Lugejale teadmiseks: keskajal ei olnud alandav ega häbiasi olla kellegi vasall, eriti juhul, kui maahärra ise valiti.

Tõenäoliselt olid saadikud saadetud enne ülestõusu algust rootslaste juurde, mitte ülestõusu algul.

Jüriöö ülestõusu järelkaja: Rootsi kuningas annetas peale Jüriöö sündmusi Padise kloostrile ulatuslikke alasid ja õigusi Soome lõunarannal Turu lähistel, Vantaa jõesuudmes ja Porvoos (miks?). Vantaa suudmealale tekkis hiljem Helsinki linn, mis 1812 sai Soome pealinnaks. Uku Masing kirjutab oma raamatus, et paljud Jüriöö sündmustes osalenud eestlased võisid pageda Padise kloostri toel Soomemaale. Tõenäoliselt said neist kloostri alade haldajad Lõuna-Soomes. Jäljena sellest on Turu ümbruse kohalik soome keelemurre lähedane eesti keelele. (keele sarnasus on nõrk tõestus, sest teadlaste arvates oligi siin- ja seal pool Soome lahte keel kunagi väga sarnane teineteisele. N.S.)

On veel üks seos Lõuna-Soome tihedatest suhetest keskajal Eestiga: Lõuna-Soomes oli kristlikuks sümboliks neitsi Maarja, nii nagu Eestis ja Liivimaal, mujal Soomes kus oli rootslaste mõju suurem, oli kristlikuks sümboliks püha Olaf. Soome ajaloolane Matti Klinge on seostanud algselt Turu linna eestlastega.

Ristimisvee nö. mahapesemine ei tähendanud otseselt ristiusust loobumist, vaid keelduti tunnistamast võõrast võimu, sest varasem ristimine alates 13. sajandist ei olnud mitte niivõrd religioosse tähtsusega vaid pigem poliitilise tähtsusega.

Paljud ei tea sedagi, et vastuhakud toimusid ka mujal Eestis sh. ka Lõuna-Eestis ja Liivimaal, Sigulda ümbruse liivlased otsustasid samuti oma õnne proovida, kahjuks koostöö leedulastega ebaõnnestus.

Lõppu sobib omaaegse baltisaksa kirjaniku ja ühiskonnategelase Garlieb Helwig Merkeli (31. okt. 1769 - 9. mai 1850) sõnad: Merkel rõhutab, et eestlased peavad vankumatu truudusega kinni oma usust, muinasjuttudest ja pühapaikadest kus viibides tuletavad üleva tundega meelde, et nad on nende vabade meeste võsud, kes vahvasti barbaritele (sakslastele) vastu panid.


Kasutatud allikad

Sulev Vahtre „Jüriöö"
Renneri kroonika
Hoeneke kroonika
Wikipeedia artikkel
Eesti ajalugu, II köide
Uku Masing
Mikk Sarv, "Jüriöö ülestõusu tõlgendusi"


On veel üks huvitav seos Jüriöö ülestõusu võimalikust motiivist

Taani kuningakoja suhteid Saksamaa ja Rootsiga ning võimalikku eellugu meie Jüriöö sündmustele kirjeldab rootsi ajakirjanik Christer Andersson artiklis «Skåne. Kuningriik ja mässuvägi» (Nordvästra Skånes Tidningar, 5. jaanuar 1997).

1329. aastal panditi Skåne (Lõuna-Rootsi) Holsteini krahvile Gertile. Holsteinlased pigistasid oma foogtide valitsemisel skoone aadlilt, linnaelanikelt ja talupoegadelt välja viimse kui vara. Mõne aasta jooksul viis see kogu elanikkonna peaaegu täieliku paljaksröövimiseni. Ent siis lõi skoone talupoegade vägi holsteinlasi ja teisi sakslasi Lundis. Ligi 300 neist püüdsid leida varju toomkirikus, kuid skoonelased ei halastanud ja tapsid nad viimseni. Nii jäi Skåne juhita ja kaitseta.

Ainus võimalik kandidaat Skoonemaa kuningaks, kellelt võis loota vägesid kaitseks vaenulike sakslaste vastu, oli Rootsi ja Norra (tollal 17-aastane) kuningas Magnus II Eriksson. Skåne "mässajate" tegevus ja selle tulemused ei saanud olla teadmata Taanimaa teises provintsis Eestimaal. Kuulus ju Tallinn jätkuvalt Lundi peapiiskopkonda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Jüriöö ülestõusust 670 aastat hiljem: kuidas mõrvati eesti kuningad ja milliseid taktikaid eestlased kasutasid

 (59)
Paide ordulinnuse vallitorn koos endise värava kohaga. Foto: Neil Savi
Paide ordulinnuse vallitorn koos endise värava kohaga. Foto: Neil SaviRae Sõnumid

Kuidas mõrvati 1343. aasta 23. aprillil alguse saanud ülestõusus neli eesti kuningat, kuidas eestlased võitlesid erinevates lahingutes ja milliseid taktikaid eestlased ja ordu kasutasid. Eelmises numbris kirjutasin taustainfost, kuidas maarahva ülestõus alguse sai.

Nelja kuninga mõrvamine

Uudised Taani valdustes ja Saare-Lääne piiskopkonnas puhkenud ülestõusust jõudsid kiiresti Liivi orduni, kui tapmistest põgenema pääsenud hirmunud sakslased ükshaaval ordu alale hakkasid saabuma.

Tartu piiskopkonna piiridel Pihkva vürstiriigiga sõdiv ordumeister saatis ülestõusnute juurde otsekohe ühe orduvenna, kes keelt tundis ja keda nad (eestlased) tundsid (võimalik, et mõne eestlasest orduvenna) ning kutsus ordusaadiku suu läbi eestlasi Paidesse saadikuid läkitama, kes siis maarahva "äralangemise" põhjuseid selgitaksid. Lisaks lubas ta heastada kõik süü, millega sakslased ülestõusuks põhjust on võinud anda.

Eestlased saatsid saadikutena Paidesse oma neli kuningat, keda saatsid kolm sõjasulast. Ülestõusnud lubasid ka Tallinna piiskopil läbi oma territooriumi Paidesse läbirääkimistele minna. Teada on, et Tallinna piiskop saabus koos eestlastest saadikutega. Küsimärgiga on, miks eestlased nõustusid minema Paidesse (lõvikoopasse), miks ei valitud mõnda neutraalsemat läbirääkimiste kohta?

Lisaks ordumeister Burchard von Dreilebenile saabusid Liivi ordu poolt Paidesse veel Viljandi ja Riia komtuurid, Järvamaa foogt ja palju teisi kõrgeid orduvendi. Suur rüütlite arv, kes Paidesse saabusid, vihjab sellele, et ordu kasutas läbirääkimisi vaid ajavõitmiseks ning peaeesmärgiks oli kuningate neutraliseerimine, et siis juhtideta jäänud ülestõusnute väesalkadele ükshaaval kallale tungida. Sellele viitab ka vahetult enne läbirääkimisi, veel enne Liivi ordu ametlikku sõjakuulutust, Kursi komtuuri Johan de Witte algatatud kallaletung Ravila külas laagris olevale 500 mehelisele eesti ratsasalgale, kellest vaid 200 olevat põgenema pääsenud. 4. mail 1343 algasid Paides läbirääkimised. Saksa poole eestkõnelejaks oli Liivi ordu maameister isiklikult.

Eestlaste kuningad teatasid, et oleksid nõus Liivi ordu vasallideks hakkama, kuid seda ainult tingimusel, et nende üle ühtegi otsest isandat ei ole. Ordumeister päris kuningatelt aru selle kohta, miks eestlased nii palju sakslasi, teiste hulgas ka Padise mungad, ära olid tapnud. Selle peale vastasid kuningad, et neid (s.t. maarahvast) "olevat nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda kauem enam sallida ega välja kannatada ei suutnud." Mis aga puutub Padise munkadesse, siis olnud neilgi "küllalt süüd, ja oleks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks seegi surema".

Ordumeister Burchard von Dreileben kuulutas sellise "mõrtsukateo" karistuse vääriliseks ning teatas, et kuigi ta kuningaid ei puuduta ja nad vabaks jätab, ei luba ta neil ometi enne Paide ordulinnusest lahkuda, kuni ta eluga eestlastele kätte maksmast tagasi on tulnud. Kuningatest saadikud, kellele keskaegse kombe järgi oli antud turve (saadikupuutumatus), mis pidi neile kindlustama nende isikupuutumatuse, said sellise jämeda komberikkumise üle vihaseks ja nõudsid, et neid maleva juurde tagasi lastaks ja lubataks neil oma õnne ordurüütlite vastu lahinguväljal proovida, kuid tulutult.

Ordumeister tegi Järva foogt Luter Steckele ülesandeks eestlastest "külaliste" eest hoolitseda. "Liivimaa noorema riimkroonika" ja Marburgi Wigandi vastuoluliste kirjelduste järgi olevat väidetavalt eestlased Paide linnuse lahtises käigus kokkupõrke provotseerinud, mispeale sakslased neljale eestlaste kuningale ja nende kolmele sõjasulasele hulgakesi kallale tungisid ja nad kõik surnuks raiusid. Hilisemate tõlgenduste kohaselt peegeldavad need vastuolulised kirjeldused saksameelsete kroonikute kohmakat katset diplomaatilise etiketi vastu rängalt eksinud Liivi ordut õigustades ordu mainet kaitsta.

Hilisemad baltisaksa ajaloolasedki on pidanud tunnistama seda õigusvastaseks teoks ja mustaks plekiks minevikus.

Ülestõusu edasine kulg mandri-Eestis: Pärast eestlaste kuningate mõrvamist asus suur orduvägi Burchard von Dreilebeni juhtimisel Paidest Tallinna poole teele. Ometi ei liigutud otse Tallinna alla, vaid jäädi kõigepealt Oru mõisa (Kose khk) Kämbla külla üheks ööks ja päevaks laagrisse, et väesalgad seal koguneda saaksid. Turu ja Viiburi foogtide abivägesid ootavad eestlased kasutasid viivitust väesalkade saatmiseks orduga viivituslahingute pidamiseks.

11. mail 1343

Kämbla lahingud: Esimene viivituslahing toimus pühapäeval 11. mail 1343 Kämbla külas, kus 200 eestlast laagris olevatele ordumeestele kallale tungisid. Neist olevat sada maha löödud ja teine sada põgenema pääsenud. Varsti pärast seda toimus Kämblas teine kokkupõrge sajamehelise eestlaste väesalgaga, kellest 60 olevat lahingus tapetud. Ordu kaotustest kroonikad vaikivad.

Kanavere lahing: Vaevalt oli Kämbla lahing lõppenud, kui ordu peaväe laagrisse saabus käskjalg, kes andis teada, et suur hulk eestlasi 3,5 km kaugusel Kanavere läheduses ohustab Põltsamaa foogti juhitud väesalka, mispeale orduvennad hobuste seljas tuhatnelja foogtile appi tõttasid. Eestlased taandusid raskerelvastuses ratsarüütlite eest taktikalise eelise võitmiseks Kanavere rappa. Seepeale tulid rüütlid hobuste seljast maha, et eestlasi jalgsi rünnata. Esimesel Kanavere rabas toimunud kokkupõrkel kindlat võitjat ei olnud, kuigi elu kaotasid mitmed nimekad orduvennad. Uue rünnaku järel toimunud teine lahing lõppes sakslastele võidukalt ning kokku olevat Kanavere rabas elu kaotanud 1600 eestlast.

Kämbla, Kanavere lahingute ja teiste kroonikates kirja pandud andmete põhjal on näha, et eestlased pidasid tänapäevamõistes viivituslahinguid - (suhteliselt) väikesed salgad ründavad vaenlase (põhi)vägesid aeglustamaks nende liikumist endi põhivägede suunas, et endi põhiväed jõuaksid paremini ennast ette valmistada, veelgi tõenäolisem, et liitlaste Turu ja Viiburi foogti abiväed oleks enne orduvägede peavägede saabumist eestlastega samal ajal kohal ja valmis ordule otsustavat lööki andma.

14. mail 1343

Sõjamäe lahing: 14. mail 1343 jõudis orduvägi Tallinna lähistele ja jäi linnast penikoorma (umbes 10 km) kaugusel paigale. Ordumeister kartis, et rüütlite raskeratsaväge nähes võib eestlaste malev jällegi taktikaliselt lähedal asuvasse sohu taanduda. Ta saatis Võnnu ja Turaida foogtid kahe lipkonnaga aja võitmiseks eestlaste malevaga rahu pakkumise ettekäändel petteläbirääkimisi pidama. Foogtid jõudsidki eestlastega kokkuleppele ning ordu peavägi liikus Lasnamäele ülestõusnute laagri alla. Seejärel saatis ordumeister uue saadiku eestlaste juurde, kes andis teada, et ordu on leppest lahti öelnud ning eestlased valmistugu lahinguks. Ülestõusnute malev hakkas kohe varasema plaani järgi soo poole taganema, kuid selleks ajaks oli orduvägi tee sohu tõkestanud. Järgnevas Sõjamäe lahingus kaotas kroonikate andmetel elu 3000 eestlast. Ülestõusnute otsusekindlusest annab aimu krooniku kirjeldus langenut teeselnud eestlasest, kes tapluse järel ühele lahinguvälja uudistama tulnud Tallinna linnakodanikule veel poolsurnunagi kallale tunginud. Liivi ordu ja eestlaste maleva vahel toimunud lahingu paika hakati rahvasuus nimetama Sõjamäeks, mis on praegu koht Tallinna Lasnamäe linnaosas.

Taani valdused Liivi ordu kaitse alla: Sõjamäe lahingu järel toodi ordumeister Burchard von Dreilebeni ette üks vangistatud sakslane, kes oli eestlaste poole üle läinud ning kelle ordumeister hiljem kannakõõluseid pidi lasi üles puua. Tema käest sai ordumeister esmakordselt kuulda, et rootslased, kes hiljuti Skandinaavias mitmed Taani valdused enestele olid vallutanud, viie päeva pärast suure väega eestlastele appi tulevad, sest Rootsi olevat juba ammu Tallinna oma kätte ihaldanud (Nii Rootsi kui Taani kuningad olid huvitatud kontrolli säilitamisest ja suurendamisest tulutoovate kaubateede üle ja Hansa mõjuvõimu vähendamisest). Seda kuuldes palusid Tallinnast tulnud Taani kuninga 15 nõunikku ja vasallkond, et Liivimaa ordumeister isiklikult Tallinna ja Rakvere ajutiselt eestlaste ja rootslaste eest oma kaitse alla võtaks ning kohustusid tasuma kõik sellega seoses tekkida võivad kulud. Meister soostus pärast tasu lubamist seda ka teha ja määras Viljandi komtuuri Goswin von Herike nende alade asevalitsejaks.

16. mail 1343

Ülestõusu maha surumine Mandri-Eestis: 16. mail suundus orduvägi meister Burchard von Dreilebeni juhtimisel ümberpiiratud Haapsalule appi. Eestlaste vägi taandus rüütlite raskeratsaväe eest taktikalist eelist otsides ilma lahinguta rappa. Vahepeal kutsusid ülestõusnud Liivi ordu jõudude killustamiseks Pihkva vürstiriiki ordu ja Tartu piiskopkonna maadele tungima. Kaks Pihkvasse läkitatud saadikut rääkisid pihkvalastele, kuidas kõik sakslased koos meistri ja orduvendadega Harjus maha olla löödud ning õhutasid pihkvalasi soodsat juhust kasutama, et Tartu piiskopkonda rüüstama minna. Seda pihkvalased ka 5000 mehega tegid, tungides röövides ja põletades ning inimesi ja kariloomi tappes kuni Otepääni. Kuna ülestõus Põhja-Eestis oli juba peaaegu maha surutud, suutis ordu piisavalt vägesid koguda, et hulljulge rünnakuga tuhatkond rüüstajat tapetuna lahinguväljale jättes ülejäänud Pihkvamaale tagasi ajada.

18. mail saabus Viiburi foogt Dan Niclisson suure väega Tallinna alla ja päev hiljem ka Turu foogt. Seal said nad teada, et eestlaste malev on lüüa saanud ning Tallinna nö. eliit on linna kaitse Liivi ordule usaldanud. Läbirääkimistel Goswin von Herikega nõudsid nad linna Taani kuninga poolt Rootsi kuningale tehtud kahjude eest kompensatsiooniks saada, kuid neile öeldi ära. Mõlemad foogtid lahkusid peatselt reidilt, kuid enne seda riisusid nad Tallinna lähistelt linna kariloomad.

Kuigi eestlaste peavägi oli Sõjamäe lahingus lüüa saanud, olid maapiirkonnad ja kohaliku tähtsusega linnused endiselt ülestõusnute kätes. Nendest jagu saamiseks palus von Dreileben Saksa ordu kõrgmeistrilt vahepeal juba ka Saaremaale levinud ülestõusu mahasurumiseks lisavägesid. Preisimaalt saabuski septembris Riiga kaks komtuuri 700 hästirelvastatud ratsamehega, kellest üks osa Viljandit ja teine Paidet kindlustama saadeti, samas kui suurem osa ühines Liivi ordu peaväega, mis pärast mardipäeva Harjumaad laastama läks. Ordumeister andis preisimaalastega tugevdatud sõjaväele korralduse Harjumaal kõik vanad koos noortega maha tappa, mis ka täide olevat saadetud. Viimased talve hakul orduväe kätte langenud linnused olid Varbola Jaanilinn ja Lohu Jaanilinn. Pärast seda kirjeldati Harjumaad kui "tühja ja paljast maad".

Põhja-Eesti müümine Liivi ordule: Pärast ülestõusu läksid Liivi ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas - Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. 1346. aastal müüsid Taani kuningas Valdemar IV ja Brandenburgi markkrahv Ludwig Eestimaa hertsogkonna Liivi ordule, kes maksis selle eest Taani kuningale 19 000 hõbemarka (4 tonni hõbedat) ja markkrahv Ludwigile 6000 hõbemarka. 

Valjala kiriku uks. Foto: Neil Savi Rae Sõnumid

24. juulil 1343

Ülestõus saartel: 24. juulil 1343, päev enne jaagupipäeva, kordusid jüriöö sündmused saartel, kui korraga tõusid võõrvõimu vastu üles osaliselt Saare-Lääne piiskopkonnale ja osaliselt Liivi ordule kuuluvad Saaremaa ja Muhumaa.

"Liivimaa noorema riimkroonika" sõnul "lõid saarlased maha kõik sakslased, noored ja vanad, nii nagu see Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid samal päeval Pöide linnuse alla, mille ees nad olid kaheksa päeva, sest nad teadsid hästi, et linnust piirajaist vabastada ei võidud." Pöide foogt Arnold sai aru, et linnust ei ole võimalik kaitsta ning loovutas ümberpiiratud kantsi neile lubatud vaba läbipääsu eest ülestõusnutele. Ometi ei pidanud ülestõusnud sõna ning lõid maha kõik linnusest välja tulnud ordurüütlid ja teised sinna pakku läinud sakslased. Sarnaselt harju- ja virumaalastele valisid ka saarlased endale Vesse nimelise kuninga. Huvitava kokkusattumusena valitses Tartus samal ajal Wescelinuse- nimeline piiskop. Saaremaa ja Muhumaa jäid iseseisvaks talveni. 1344. aasta veebruaris tungis Preisimaalt saabunud abivägedega täiendatud orduvägi meister Burchard von Dreilebeni juhtimisel üle kinnikülmanud mere saartele ning liikus röövides ja põletades Purtsa maalinna alla, kuhu oli varjunud suur hulk rahvast. Lahing Purtsa pärast kestis hommikust ööni, kuni orduväel õnnestus kaitserinnatistest läbi murda. Linnas olevat tapetud 2000 inimest, sakslasi langes 500. Sakslaste kätte langes vangi kuningas Vesse, keda kõigepealt piinati ja siis välja väänatud jalgadega küünarnukke pidi piiramismasina külge üles poodi.

Esialgsele edule vaatamata ei õnnestunud ordul ülestõusu Saaremaal maha suruda. Märtsis enne merejää sulamist oli orduvägi sunnitud tagasi mandrile pöörduma, sest pikema viivituse korral oleksid lumesulamisaegsed teed Preisimaale naasvatele abivägedele läbipääsmatuks muutunud.1345. aasta talvel naasis meister orduväega Saaremaale ja rüüstas Karja ümbruses kaheksa päeva jooksul maa paljaks. Lõpuks palusid saarlased rahu. Läbirääkimiste tulemusena soostusid saarlased otsekohe pantvange andma ning lubasid kõik oma relvad Lihula ordulinnusesse viia. Lisaks lubasid nad maha lõhkuda oma Maansaare linnuse, mille asemele ordu hiljem Maasilinna ordulinnuse püstitas. Linnuse ehitus määrati karistuseks saarlastele, millest tuleneb ka selle saksakeelne nimi Soneburg ('trahvi- ehk karistuslinnus'). Kaks aastat iseseisvad olnud saarlaste tingimusliku alistumisega 1345. aastal sai läbi kokkuvõtlikult Jüriöö ülestõusuna ajalukku läinud maarahva viimane suurejooneline katse pealesunnitud ristiusku maha raputada ja muistset iseseisvust tagasi saada. Ülestõus halvendas eesti rahva reaalset olukorda ja selle tulemusel jäi maa poliitilisse juhtimisse vähem eestlasi, kui enne ülestõusu, ning aja jooksul saksastusid nemadki.

Lõppsõna ja selgitusi

Kes olid eestlaste liidrid, kas mõjukad (suurmaa omanikest) talupojad/suurnikud, või eesti soost ülikud/aadlikud/vasallid? Säilinud kroonika andmetele tuginedes jääb mulje, et tegemist on pigem vasallideaadlikega. Siis on veel kirjas, et eestlaste laagris löödi rüütleid. Kuna teadaolevalt seal lahingut sel ajahetkel ei toimunud, siis saab see tähendada vaid rüütliks löömist. Rüütliks löömisega nalja ei tehtud, järelikult pidi(d) eestlaste poolel olema vastavas seisuses isik(ud) kellel oli õigus rüütliks lüüa.

Olemasolevad andmed annavad mõista, et Jüriööl alanud eestlaste vastuhakk oli suunatud aina rohkem domineerima hakkavale saksa/saksi vasallide tegevusele, mis oli maarahva seast pärit vasallid vähemusse jätnud suhteliselt lühikese ajaga.

Olen lugenud ka tõlgendusi, kus arvatakse, et Põhja-Eesti müümine Saksa ordule taanlaste poolt 1346. aastal ei ole seotud Jüriöö ülestõusuga. Päris otseselt võibolla mitte, aga kaudsemalt kindlasti, kuna Taanis olid majanduslikud raskused (täpsemalt Taani kuningal). Plaanis oli loobuda Põhja-Eestist ja saada selle müügist raha. Eestlastele võis just üheks ülestõusu motivaatoriks olla Taani raskused ja soov mitte langeda Saksa ordu Liivi haru tugevneva mõju alla.

Kroonikate järgi võis hoopis olla Jüriöö otseseks ajendiks see, et 1342. aastal või 1343. aasta alguses saatsid eestlased oma saatkonna Taani kuninga juurde, kellele kaebasid endi halva kohtlemise üle, kuid mitteeestlastest vasallid said sellest teada ja nurjasid eestlaste diplomaatilised kavatsused.

Talurahva sõdade all on tavaliselt ajalookirjanduses mõistetud just 16. sajandi alguse konflikte Lääne-Euroopas. Lisaks räägib Jüriöö ületsõusu puhul talurahvasõja vastu see, et tegelikult tol hetkel ei olnud eestlased mitte ainult talupojad, vaid eestlaste näol oli tegu sõjalise ja poliitilise jõuga.

Vägagi võimalik, et eestlastel oli plaanis luua oma riik (vähemalt Põhja-Eestis, mõnede arvates paavstile otse alluv kirikuriik), mille kujunemine katkestati 1208-1227 aastate ja hilisemate vaenulike aktsioonide tõttu, mis tundus erinevate asjaolude kokkulangemisel jälle teostatav Jüriööl alguse saanud vastuhakuga.

Nagu kroonikate põhjal võib aru saada, siis ordu kasutas sõna otseses mõttes tuntud ütlust, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud, kasutades korduvalt pettust.

Kroonikate põhjal jääb kumama ordumeistri pidev kiirustamine - ordumeister käitus väejuhina targalt, kuna ta lõpetas viivitamatult sõdimise Pihkvamaal ja saatis saadiku eestlaste juurde võitmaks endale aega, saates samal ajal ka saadikud abi järgi jne. Võib väita, et ordumeistri kiirustamine ordule edu ka tõi.

Jüriöö ülestõusu alguse aegne suur- ja väikevasallide ehk võõraste ja maarahva omavaheline suhe on samuti vaieldav, kehtima on jäänud arvamus, et ca. 10% oli maarahvast vasalle (Põhja-Eestis). Mõned „optimistlikumad" tõlgendused on andnud isegi kuni 50%, realistlik maksimum tundub olema 30-35%. Sulev Vahtre on teinud kroonikate põhjal järelduse, et Taani võis eelistada vasallina pigem eestlast, kui sakslast, sest sakslased olid taanlaste otsesed „konkurendid" võimuvõitluses.

Kui tugineda Taani hindamisraamatule (Liber Census Daniae), siis võis usutavalt olla nii mõnigi suurvasall eesti soost, rääkimata väikevasallidest. Veel üks kaudsem viide Põhja-Eesti suhteliselt suurele ja/või mõjukale maarahvast vasallkonna olemasolule: Muistsetest maakonnanimedest jäid keskajal Mandri-Eestis kestma vaid Harju-, Järva- ja Virumaa. Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et neil aladel peatselt pärast vallutust tekkinud arvukas vasallkond oli oma kujunemisjärgus tugevamini seotud kohaliku haldus-territoriaalse identiteediga. (Eesti ajalugu, II köide, lk 80).

Oluline on veel mainida, et kui Rootsi (Turu ja Viiburi foogtid) võtsid eesti saadikud vastu ja eestlastele lubati abi anda, siis saab see tähendada, seda, et eestlaseid võeti kui arvestatavat poliitilist jõudu. Mis tähendab, et vähemalt harjulased püüdsid haarata peremehe ohjad otsustavalt enda kätte, olles valmis alluma uuele, kuid juba enda poolt seatud tingimustega valitud maahärraks, kellelt oleks saadud edaspidi vajadusel sõjalist abi ja kaitset. (Sulev Vahtre)

Lugejale teadmiseks: keskajal ei olnud alandav ega häbiasi olla kellegi vasall, eriti juhul, kui maahärra ise valiti.

Tõenäoliselt olid saadikud saadetud enne ülestõusu algust rootslaste juurde, mitte ülestõusu algul.

Jüriöö ülestõusu järelkaja: Rootsi kuningas annetas peale Jüriöö sündmusi Padise kloostrile ulatuslikke alasid ja õigusi Soome lõunarannal Turu lähistel, Vantaa jõesuudmes ja Porvoos (miks?). Vantaa suudmealale tekkis hiljem Helsinki linn, mis 1812 sai Soome pealinnaks. Uku Masing kirjutab oma raamatus, et paljud Jüriöö sündmustes osalenud eestlased võisid pageda Padise kloostri toel Soomemaale. Tõenäoliselt said neist kloostri alade haldajad Lõuna-Soomes. Jäljena sellest on Turu ümbruse kohalik soome keelemurre lähedane eesti keelele. (keele sarnasus on nõrk tõestus, sest teadlaste arvates oligi siin- ja seal pool Soome lahte keel kunagi väga sarnane teineteisele. N.S.)

On veel üks seos Lõuna-Soome tihedatest suhetest keskajal Eestiga: Lõuna-Soomes oli kristlikuks sümboliks neitsi Maarja, nii nagu Eestis ja Liivimaal, mujal Soomes kus oli rootslaste mõju suurem, oli kristlikuks sümboliks püha Olaf. Soome ajaloolane Matti Klinge on seostanud algselt Turu linna eestlastega.

Ristimisvee nö. mahapesemine ei tähendanud otseselt ristiusust loobumist, vaid keelduti tunnistamast võõrast võimu, sest varasem ristimine alates 13. sajandist ei olnud mitte niivõrd religioosse tähtsusega vaid pigem poliitilise tähtsusega.

Paljud ei tea sedagi, et vastuhakud toimusid ka mujal Eestis sh. ka Lõuna-Eestis ja Liivimaal, Sigulda ümbruse liivlased otsustasid samuti oma õnne proovida, kahjuks koostöö leedulastega ebaõnnestus.

Lõppu sobib omaaegse baltisaksa kirjaniku ja ühiskonnategelase Garlieb Helwig Merkeli (31. okt. 1769 - 9. mai 1850) sõnad: Merkel rõhutab, et eestlased peavad vankumatu truudusega kinni oma usust, muinasjuttudest ja pühapaikadest kus viibides tuletavad üleva tundega meelde, et nad on nende vabade meeste võsud, kes vahvasti barbaritele (sakslastele) vastu panid.


Kasutatud allikad

Sulev Vahtre „Jüriöö"
Renneri kroonika
Hoeneke kroonika
Wikipeedia artikkel
Eesti ajalugu, II köide
Uku Masing
Mikk Sarv, "Jüriöö ülestõusu tõlgendusi"


On veel üks huvitav seos Jüriöö ülestõusu võimalikust motiivist

Taani kuningakoja suhteid Saksamaa ja Rootsiga ning võimalikku eellugu meie Jüriöö sündmustele kirjeldab rootsi ajakirjanik Christer Andersson artiklis «Skåne. Kuningriik ja mässuvägi» (Nordvästra Skånes Tidningar, 5. jaanuar 1997).

1329. aastal panditi Skåne (Lõuna-Rootsi) Holsteini krahvile Gertile. Holsteinlased pigistasid oma foogtide valitsemisel skoone aadlilt, linnaelanikelt ja talupoegadelt välja viimse kui vara. Mõne aasta jooksul viis see kogu elanikkonna peaaegu täieliku paljaksröövimiseni. Ent siis lõi skoone talupoegade vägi holsteinlasi ja teisi sakslasi Lundis. Ligi 300 neist püüdsid leida varju toomkirikus, kuid skoonelased ei halastanud ja tapsid nad viimseni. Nii jäi Skåne juhita ja kaitseta.

Ainus võimalik kandidaat Skoonemaa kuningaks, kellelt võis loota vägesid kaitseks vaenulike sakslaste vastu, oli Rootsi ja Norra (tollal 17-aastane) kuningas Magnus II Eriksson. Skåne "mässajate" tegevus ja selle tulemused ei saanud olla teadmata Taanimaa teises provintsis Eestimaal. Kuulus ju Tallinn jätkuvalt Lundi peapiiskopkonda.

Maakonna uudised
Aasta Puitehitis 2016 — valime rahva lemmiku! Hääletada saab kuni 6.11 südaööni (3) Aasta Puitehitis 2016 — valime rahva lemmiku!