Kuigi Nõmme pole enam iseseisev linn, tähistatakse igal aastal 12. novembril Nõmmele linnaõiguste andmise aastapäeva. Tee iseseisva linna staatuseni oli aga võrdlemisi käänuline ning kulges läbi mitme vaheetapi.1920. aastate keskel sai üha selgemaks tõsiasi, et alevi napi rahaga pole võimalik Nõmmet majandada. Tegemist oli ju Eesti suurima aleviga, mille elanikkond oli ületanud 10 000 piiri.

Kuigi 25. novembril 1925 saavutati Nõmme arvamine kuurortide(avalike suvituskohtade)nimekirja, mis võimaldas kehtestada vastava lisamaksu ja andis vabamad käed oma elu korraldamiseks, ei lahendanud see põhiprobleemi. Väljapääsuna teatas Vabariigi valitsus 1925. aastal siseministeeriumi kaudu otsusest muuta rida aleveid – Tapa, Türi, Tõrva, Põltsamaa ja Nõmme –linnadeks. Nõmme alevivolikogu arutas seda küsimust esimest korda 13. novembril 1925 ning üksmeelne otsus oli ettepanek vastu võtta. Et teada saada ka elanike arvamust, kutsuti 24.juunil 1926 eraldi koosolekutele kokku alevi majaomanikud ja üürnikud. Neile aga, kes koosolekule tulla ei saanud või ei tahtnud, korraldati hääletus alevivalitsuse ruumes.

Nõmme majaomanikud suhtusid plaani väga ettevaatlikult. Kardeti peamiselt suurenevat maksukoormust ja tehti ettepanek küsimuse lahendamine edasi lükata, kuni majaomanikud suudavad oma «kandejõudu» tõsta. Üürnikud seevastu olid aga linna tulised pooldajad. Hääletamine alevivalitsuse ruumes andis tulemuse: poolt – 333,vastu – 252. Alevivalitsus jätkas samal ajal eeltöid Nõmme staatuse muutmiseks.

Arhitekt Robert Natuselt ja maamõõtja Karl Puhvelilt telliti Nõmme generaalplaan, mille volikogu ka heaks kiitis. 27.augustil 1926 oli volikogu taas koos. Tõdeti, et hääletamisel on nõmmelased passiivsed, sest hääleõiguslikke inimesi oli siin tol ajal üle 5500. Tehti ainuõige järeldus: enamik Nõmme elanikke suhtub asjasse ükskõikselt ja küsimuse peab lahendama volikogu kui siinse rahva seaduslik esindaja. Samas mööndi, et Nõmme aedlinna elu ei saa korraldada aleviseaduse alusel ja maksma tuleb panna linnaseadus. Kinnisel hääletamisel oli poolt üheksa ja vastu kolm inimest, üks sedel oli tühi.

Tulemus saadeti otsusena ka siseministeeriumi. Nõmme sai muuta linnaks Tsaari-Venemaa seisuste seaduse järgi ning seal tuli kehtestada sama riigi 1892.aasta linnaseadus. Seaduse järgi sai alevit muuta linnaks kas 2/3 majaomanike soovil või valitsuse korraldusel. Nõmme puhul sai kasutada seega teist võimalust. Nii oli terve aasta väldanud võitlus lõppenud «linlaste» võiduga.12. novembril 1926 kell 15.45 Eesti aja järgi saabus siseministri allkirjaga telegramm valitsuse otsusega Nõmmele linnaõiguste andmise kohta. Uues staatuses läks Nõmme Harju maavalitsuse alluvusest otse siseministeeriumi alluvusse.

Kui Eestis võeti 1938. aastal vastu oma linnaseadus, sai Nõmmest koos Pärnu, Narva, Rakvere, Viljandi ja Valgaga II astme linn. Sellise staatusega edestas Nõmme mitut maakonnalinna– Paide, Haapsalu ja Kuressaare olid III astme linnad. Ning eks Nõmme rühkiski maakonnalinna staatusesse, üha rohkem võimendus mõte muuta see Harjumaa pealinnaks – jätta Tallinnale vaid riigi pealinna au.

Võib-olla olekski kõik nii läinud, kui poleks saabunud 1940. aastat. Johannes Varese nukuvalitsus ühendas oma otsusega 27.juulist 1940 tol ajal 22 000 elanikuga Nõmme – viienda linna Eestis – Tallinnaga. Kuid mälestus oma linnast on nõmmelastel säilinud tänapäevani.