meie peres ikka saadetakse jõulukaarte, sest see on üks tore ja armas meelespidamine, nii palju ikka aega leiab kiires elutempos.Samamoodi saame ka ise jõulukaarte ja minul alati meenuvad kaarti lugedes koos veedetud ajad - see on nii südant soojendav.Uusaasta tervitused teeme aga tavaliselt telefonitsi.

Meie just lõpetasime täna oma 5-astase tütrega pea 50 kaarti, mis homme kallitele inimestele teele lähevad. Kuigi paljud tuttavad on kaartide saatmisest loobunud, leian, et see on armas viis perekonnaliikmeid ning sõpru ja häid tuttavaid jõulude ajal meeles pidada. Ka tütar oli väga õhinas, joonistas omalt poolt igale kaardile midagi juurde, aitas otsustada, kellele millise kaardi saadame jne. Samuti jääb südamesse hea tunne, et kaartide ostuga on toetatud rahvusvahelist abiorganisatsiooni ning antud oma pisike panus heategevusse.

Kauneid pühi kõigile!

Ei saada kunagi ja kellelegi postkaarte. Vaesed postiljonid, kes selle koorma all ägama peavad. Milleks meil telefonid ja internet siis on?
HÄID JÕULE!

Vanasti olid kõik asjad vist veidike odavamad ka.

mina saadan jätkuvalt traditsioonilisi postkaarte, eriti vanematele sugulastele. saadan alati 3-4x rohkem, kui ise vastu saan, sest minuealised ei saada enam tigupostiga postkaarte. hea kui tuleb meelde e-kaart saata. isegi e-kaart on nüüd minevik, inimesed riputavad oma pühadesoovid isikustamata kujul oma facebooki seinale üles. võta ise sealt, kui tahad!

mulle selline asi ei meeldi. minul läheb süda soojaks, kui saan päris postkaardi, mis on valitud mulle mõeldes, minu nimi peal ja oma käega kirjutatud. see on hoopis teistmoodi tunne. kusjuures paberiraiskamisest ei ole ka juttu, mina hoian alles kõik kaardid, mis mulle saadetakse.

Jälestan nii kaartide saatmist kui ka saamist. Saatmist võibolla vähem - aga saades on küll selline tunne, et jeerum millne raiskamine. Parem helistagu.

Kui rikkamaks saan, siis võib-olla saadan

Jõulukaardid juba saadetud . Väga meeldib see traditsioon tähtpäevadel inimestele vahelduseks ka läbi postkasti rõõmu valmistada, siis on ka peale arvete ja hunnikutes mõtetu reklaami postkastist midagi toredat oodata. Samuti saadan kodustele ja sõpradele kaarte välismaal olles.

Ei saada. Mõned vanad inimesed meile veel saadavad.
Parem las jääda need puud metsa kasvama, mis lähevad mõttetute kaartide peale, mis niikuinii prügikasti lendavad. Muide, ma ei tunne mingit meeldivat emotsiooni kui mõni sugulasest tädike on saatnud oma formaalse õnnesoovi. Pigem see isegi häirib. Ma tean ju hästi, et sama, trafaretse lause vorbib ta kogu oma suguseltsile.
Palju rohkem tunnen rõõmu kui head sõbrad e-kaardiga mõned read saadavad ja ma sisimas sügavalt ära tajun, et nad tõepoolest soovivad, et mul uuel aastal hästi läheks.

mõne arvates oli 18. sajandil ka elu parem ;)

Jõulud on ühe usuulahu - ristiusu - propagandaüritus.

Propaganda on juba nii sügavale naha vahele pugenud, et valdav osa ei saa selle tegelikust eesmärgist arugi ning peab Jumala lapse sünni tähistamist täiest normaalseks ja vajalikuks.

Kui keegi peaks vastu vaidlema, nagu näiteks mina, siis pilgutatakse arusaamatusest silmi.

on armastusega saadetud ja soojusega vastu võetud, aga paljudele väga kallis lõbu. Seepärast jääbki saatmata ja armastusega mõeldakse kalli inimese peale ning kui osatakse saadertakse e.kaart või SMS - nii lihtne ja selge see ongi.

Minu jaoks oli see jõulukaartide tegemine (hiljem ostmine ja luuletuste välja mõtlemine) jällegi maast-madalast üks tüütu kohustus. Lisaks läksid ümbrikud-margid-kaardid järk-järgult päris kalliks, nii et kui vanad armsad sugulased siitilmast lahkusid, siis lõpetasin igasuguse kaaridtamise ära. E-kaarte ka ei loe ega saada, ma ei hooli kaaritidest, kohe üldse ei hooli! Jõulude ajal on meie peres komme kõik lähedased läbi käia, nendega koos olla ja häid soove silmast silma soovida. Teiste minu jaoks oluliste inimestega suhtlen telefoni teel ja soovin häid pühi (samuti 1. jaanuaril head uut aastat).

Sama siin. Saatsin eile 6 kaarti - margid/ümbrikud/kaardid läksid 8.15€ + sabatamine postkontoris...

See on 1.35 EUR inimese kohta. Kui need inimesed seda väärt ei olnud siis võibolla tõesti ei peaks kaarti saatma...

kes krt oleks ette osanud kujutada, et kaart ja postmark muutuvad luksuskaubaks. Põhimõtteliselt ignoreerin kõike Eesti Postiga seonduvat.

Eks ta ole kui kirja või kaardi saatmine juba ammu igapäevateenuse hinnavahemikust kuhugi luksuskaupade lahtrisse on hüpanud ja samas kaardid ise näevad välja nagu oleks need toodetud kõige odavamatest materjalidest ja kujundatud kõige andetumate kunstnike poolt - kes see ikka sellist rämpsu nii väga armastatud inimestele saata tahab! Kui vaatan kasvõi juba Venemaal toodetud õnnitluskaarte ja kõrvutan neid mõttes meie omadega, siis on viimaste pärast ikka lausa piinlik. Kui nüüd oma kaardi saatmisest rääkida, siis mõne ikka saadan veel kuid valmistan need reeglina ise, mis kaardi saajatele muidugi veel erilist rõõmu valmistab, kui näevad et sul pole olnud kahju nende rõõmustamiseks asjasse kogu hinge ja mõttega panustada.

traditsioonideta on ilmetu ja tühi. Olgu siis tegu pühade või perekondlike traditsioonidega. Kahjuks on meil juba nii Kadri kui Mardipäev välja surnud sest lukustatud uksed piiravad võimalust niisama kellegi ukse taha minna. Lisaks ka veel laste tahtmatus st õigemini viitsimatus. Jäänud on veel jõulud, aga seegi hääbub tasapisi, ja jaanipäev.

samuti harjumus saata jõulukaarte, nüüd enam küll ei jaksa, pensionist ei piisa ja vanemaealistele helistan. Sama olukord ka sõpradel.
Aga ka e-kaarti saab mõnusalt isikupäraseks teha - tee oma perest või koduaiast, või endast või jõulupuust üks digifoto, kirjuta head soovid juurde ja saada - muidugi on see võimalik e-ühendust omavate sõprade vahel. Olen ise saanud selliseid mõnusaid pilte ja ka vahel ise saatnud.
Kauneid Jõule!

Olen selles mõttes samuti vanakooli tegelane,et ma ei tunne mingit rõõmu e-kaardi või sotsiaalmeedia pühadesoovi postituse üle. E-kaarti ei hakka tihti lugemagi. Vihkan labaseid jõulusalme, mida saades on tihti tunne, et saatja ei tea minu kohta ikka mitte midagi.

Saadan detsembrikuus nii umbes 25 kaarti, enamasti valin kaardid, mis toetavad heategevust. Igale inimesele erineva, just temale mõeldes kirjutatud sõnumiga. Samas hoian alles minule saadetud kaarte. Enamasti on need mõne raamatu vahel järjehoidjaks, tore on neid hiljem uuesti lugeda. Aga eks see kõik ole siiski maitse asi...