Tallinn Tartu Hiiumaa Saaremaa Läänemaa Harjumaa Pärnumaa Raplamaa Lääne-Virumaa Järvamaa Viljandimaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Tartumaa Põlvamaa Võrumaa Valgamaa
Maakonnad
    Linnad ja vallad
      VALI UUDISTE PIIRKOND

      Saarde. Kihelkond vanal Liivimaal

                           
      Saarde. Kihelkond vanal Liivimaal

      See oli viimane majutus, mis meil tuli läbi elada. Hiljem tulid meie kanti uued saksa väeosad, kes paigutati Kilingi-Nõmme alevisse elama.

      Koorimata noortest männipalkidest ehitati metsaservale ilus kasiino, mis kaunistati lippudega ja sisustati lihtsa puitmööbliga. Korrapäraselt toimuvatele üritustele kutsuti ka kohalikku rahvast. See väeosa oli jalavägi ja koosnes väga erinevate elualade esindajatest nagu näiteks ka näitlejatest ja muusikutest, kes selleks palju kaasa aitasid, et elu ümbruskonnas elavamaks muutus. Igatahes meie, lapsed, ei tohtinud nendest etendustest osa võtta, kuna isa leidis, et me selleks veel liiga noored oleme, et kasiinoõhtutel käia.

      Seoses saksa okupatsiooniajaga on minul veel üks seik meeles. Meie pastoraadi kelder oli soliidne kiviehitis ja koosnes paljudest ruumidest. Üks nendest oli triikimistuba, kus asus suur primitiivne aparaat voodipesu ja muu taolise rullimiseks. See aparaat oli varustatud kahe suure maakiviga, mis rullides vajaliku raskuse andsid ja kasutamise ajal kogu majas kõuemürinaga sarnaneva müra tekitasid.

      Siis oli veel küpsetusruum, kus igal nädalal leiba tehti ja pätsid suurte puulabidatega hõõguvasse ahju tõugati. Juurviljakeldris seisis tünn hapukapsastega, nurkades talvitusid liiva sisse torgatuna porgandid ja teised juurviljad. Kartulikeldris olid erinevad kartulisordid hunnikutes ja neid lahutasid üksteisest laudseinad. Siis oli veel õunakelder, kus õunad õlgedega kaetud riiulitel aegamööda kipra kiskusid või mädanema hakkasid ja lõpuks meie isa veinikelder, kus tema punastest sõstardest ja headest õunasortidest tehtud koduveinid laagerdusid, samuti ka tema koguduse armulauavein. 1918. a suvel saksa okupatsiooniajal palusid kaks välihalli - üks veltveebel ja üks vanem sõdur - luba küpsetusruumis elamiseks, et oma meestele leiba küpsetada, magada ja ka midagi meelepärast teha. Minu tagasihoidlikule ja truusüdamlikule isale meeldis mõlema mehe käitumine ning ta andis vajaliku nõusoleku ning mehed seadsid end mõnusalt sisse. Ka meie ema ja kokk kiitsid mõlemaid mehi, kes abivalmis ja viisakate inimestena üha enam poolehoidu leidsid.

      Meie isa tavatses sageli öelda: „Need on korralikud saksa mehed, kes ei tee tobedusi nagu teised okupandid, ei varasta ega lärma." Ta oli väga liigutatud, kui need ka õhtustele palvustele ilmusid, mida isa mõisarahvale, meie lastele ja majaelanikele oma töötoas laupäevaõhtuti reeglipäraselt korraldas. Kui sõdurid mõne aja pärast meie kandist lahkuma pidid, palusid nad püha armulauda, mida isa neile ka abivalmilt andis ja ise pärast ütles, et need olid tõesti kaks tublit, ausameelset ja korralikku saksa meest. Kui pettunud oli aga meie hea isa, kui ta varsti pärast seda oma veinikeldrisse läks ja oma ehmatuseks märkas, et kogu tema armulauavein oli ära joodud ja keldri ühes nurgas ainult tühjad pudelid lebasid.

      VIII Vana Kirsti ja teised Hobusetallist ja vankrikuurist paremal, suurte kaharate puude varjus asus elumaja, mis andis peavarju kahele perele. Eesuksest vasakul elas kahes toas pastoraadi rentnik oma naise ja lastega, paremal aga kutsar Jaan oma naise ja tütre Idaga. Tänapäeva oludega võrreldes olid need korterid primitiivsed, kuid tol ajal jätsid nad hubase ja koduse mulje. Telliskividest puuküttega pliit oli mitte ainult keetmiseks ja küpsetamiseks, vaid andis talvel oma lahtise tulekoldega ka mõnusat soojust. Mööbliks olid laud ja toolid, lihtsad kapid ja puidust kirst. Tagatoas olid voodid, mille peal õlekotid ja katteks kirjud omakootud kaunid villased tekid. Naised panid suurt rõhku pungil täidetud patjadele, mille püürid õmmeldi käsitsikootud linasest riidest ning kaunistati heegeldatud vahepitsiga. Seintel rippusid kirjud õlivärvitrükid, mis kujutasid piiblitegelasi ja väga väikesel aknal uhkeldas peaaegu alati mirdipõõsake. Seda tüüpi kodudes oli tollal peaaegu kõigil aknalaual mirt. Kui mõni tütardest mehele läks, punuti pruudipärg nende mirtide okstest.

      Nende kahe korteri esikus seisis puutoober värske joogiveega, mida toodi ämbritega kooguga kaevust. Peaaegu kõigil talumeestel olid säravvalged hambad ja enamik nendest oli väga hea tervisega, ainult väga harva oli keegi haige. Sellest võib järeldada, et nende toit oli tervislik, kuid mõneti ka ühekülgne, sest nende näonahk oli üsna kahvatu. Perekond Sepp toitus kartulitest, pekist ja hapukapsastest, tangudest, mustast leivast ning joodi palju piima, suvel enamasti hapupiima.

      Tähtsaks toiduaineks oli oma seast saadud suitsuliha. Iga päev söödi ka jahu- ja pekikastmega soolakala. Kalu toodi Peipsi järvest. Niinimetaud koloniaalkaubad nagu kohv, tee, riis olid tolleaegsele eesti talurahvale tundmatud. Joodi aga koduõlut, mõdu, kasemahla ja pidulikel juhtudel võeti pudel viina.

      Järgneb.


      Registreeritud (0) Anonüümne (0)
      Jäta kommentaar
      Postitades kommentaari nõustud reeglitega
      Loe kommentaare Loe kommentaare