Tallinn Tartu Hiiumaa Saaremaa Läänemaa Harjumaa Pärnumaa Raplamaa Lääne-Virumaa Järvamaa Viljandimaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Tartumaa Põlvamaa Võrumaa Valgamaa
Maakonnad
    Linnad ja vallad
      VALI UUDISTE PIIRKOND

      Soojuse hinnatõusust ja kodanikuühiskonna võimalikkusest Kundas

                           
      Soojuse hinnatõusust ja kodanikuühiskonna võimalikkusest Kundas
      Foto: Andres Putting

      Ebe Pilt: Räägime võitlusest soojuse hinnatõusuga - olukorraga, mis puudutab meid kõiki, tekitab muret ja paneb kannatama väga paljud meist.

      Kaido Veski: Tegemist ei olnud ju algusest peale kavandatud streigiga või iga hinna eest võitlusega. Ma esitasin pahase linnakodanikuna mõned lihtsad küsimused, mis, nagu hiljem selgus, huvitasid peale minu veel pajusid inimesi. Ma soovisin teada linnapea ENDA seisukohti.

      Lõppeks on tegemist olukorraga, kus hinnatõus pole enam pelgalt hinnatõus, vaid rikub oluliselt terve kogukonna elukvaliteeti. Minge lugege linna kodulehelt tuleva aasta eelarve projekti. Samuti ei vasta nii oluline hinnatõus mitte kellegi õigustatud ootustele. Ma küll ei tea palju, kuid ma ei tea ühtegi Euroopa riiki, kus kodanik maksaks vagura lambana ära enamuse oma sissetulekutest monopoolsele ettevõttele, et lihtsalt soojas olla!

      On avaldatud arvamust, et niimoodi karjuda ja kirju saata ei saa - vaja on asjalikke läbirääkijaid. Minu hinnangul aga on läbirääkimised juba läbi, kui avaldatakse nupuke, kus seisab lakooniliselt 46 prossa. Siis tulebki karjuda. Tegelikult tahaks tõepoolest teada, kes, millal ja kui palju läbi rääkis, kui üldse. Eeldan, et asjalikud läbirääkijad peaksid tulema meie linnajuhtide hulgast - seal käib aga pigem pika vinnaga plaanide tegemine või siis ettevalmistus uuteks väljakutseteks ...

      Jah, võib-olla, et sel ajal, kui meie karjusime ja "olukorda ära kasutades odavat populaarsust taga ajasime", tegeles keegi kusagil ka reaalselt tööga, kuid kuidas saab teada memmeke Mäe tänavalt, et keegi hetkel tegeleb tema murega? Ta istub vaikselt oma korteris ja mõtleb, et mis saab ... Kuigi ka tema valis omale linnavolikokku esindaja ... Ühistu esimehelt saab ta ikka kuidagi nööbist kinni, aga mismoodi linnast infot saab, ilma et see 30 päeva aega võtaks või et sind tüütuks urgitsejaks ei peetaks.

      Tal ei jäägi muud üle kui minuga kaasa karjuda ja paberile allkirju anda, sest muudmoodi olemine tundub ebapiisavana. No andke siis kasvõi sellist infot, et kriisikene on menetlusse võetud, et te tegelete hetkel info kogumisega, otsite kontakti kõigi osapooltega, kalkuleerite ja panete kokku abipaketti. Isegi lapsed oskavad madalal rippuvaid vilju noppida.
      Aga ikkagi - mis saab Mäe tänava Maalist sellel talvel, kui juba eelmisel oli keeruline ots-otsaga välja tulla?

      EP: Eestlastele on üldiselt kombeks püksirihma aina koomale tõmmata ning uhkelt vaikides kõik ära kannatada. Oleme ju sügavalt individualistlikud. Seetõttu on Teie algatatud nn ühisrinne huvitav nähtus, mis äratas väga paljud Kunda inimesed justkui unest.
      Ühelt poolt on see ju loogiline
      -
      hinnatõus puudutab väga paljude rahakotti, kuid teisalt on see siiski omapärane, et see suutis inimesed ühiselt tegutsema panna. Kui lumepall oli veerema lükatud, siis kuidas Te seda protsessi tunnetasite, kuidas fenomeni seletaksite?

      KV: Kuigi kogutud allkirjad ei olnud juriidiliselt väga suure kaaluga, näitavad need siiski seda, et enam kui 1200 Kunda inimest ei ole tekkinud olukorraga nõus ning tulenevalt sellest huvitab antud teema neid oluliselt rohkem, kui seni kajastamist leidnud. No tõstku ometi käsi see, kes väidab vastupidist ... Siin ei olegi mingit fenomeni. Iga oks läheb ühel hetkel katki, kui seda piisavalt painutada. Ma kardan, et see oli kõigest hoiatav pragin ja ma ei pea siin silmas ainult Kundat.

      Võib-olla põhjustab ühel hetkel kodanikuaktiivsuse tõsisema esiletõusu hoopis taipamine, et me oleme kogu taasiseseisvuse aja liiga suure ülekaaluga kivisse investeerinud. Igasse kuradi külasse ei ole mõistlik isegi sakslaste raha eest 20 inimese jaoks seltsimaja ehitada, kui meil edaspidi täiesti ükstapuha on, kas keegi sinna üle lumehange üldse kohale jõuab või kas hoonet vabatahtlikult haldaval tädil on üldse millegi eest toda maja kütta. Nonsens!

      Millegipärast võetakse meil suure hulga inimeste koondumist hoopis isikliku poliitilise rünnakuna - nö öelge mulle ometi, mismoodi seda kodanikualgatust siis veel teha? Kas saab olla midagi veel kaalukamat ühe linnajuhi jaoks kui kolmandiku linnarahva aktiivselt väljendatud küsiv nägu?

      EP: Taolist suurejoonelist kohalikku kooshingamist, selgelt ühiste eesmärkide nimel tegutsemist pole mina küll väga tükk aega kogenud. Viimati ehk tajusin kodanikuaktiivsuse võimalikkust Teeme Ära aktsioonil, kuid siiski palju-palju väiksemas mahus. Kas ühine võitlus soojuse hinnatõusu vastu väljendab palju laiema nähtuse - aktiivset osalust eeldava kodanikuühiskonna tekkimise ja arenemise võimalikkust Kunda linnas.
      Mis on see jõud (Kunda tingimustes), mis paneb üksikindiviidid ühise eesmärgi nimel ühiselt mõtlema ja tegutsema?

      Ühtpidi on popp rääkida kodanikualgatusest ja kodanikuühiskonnast ja pidevalt soovitada kodanikel kohalikku elu korraldavas protsessis ideede jms kaasa lööma, kuid teisipidi reageeritakse sellele alati äärmiselt valulikult, kui leidub keegi, kellel valitsevale olukorrale etteheiteid on või kes muudatusi soovib.

      Ma olen hetkel näiteks tõsiselt vaimustunud kodanikuajakirjanduse ideest, mis võiks olla midagi umbes sellist nagu papa Jannseni ajal - kodanikult kodanikule, inimesi valgustav ja inspireeriv. Samas informatiivne. Kindlasti mitte pelgalt toimetamata ja anonüümne kommentaarium või ametlik ja kuiv teadetevoog. Kindlasti end ise ära majandav.

      Ametlikud teated on praegusel kujul iseenesest ju mõistlikud ja vajalikud, kuid mina tunnen tõsiselt puudust hoopis sellistest linnajuhtidest, kes viitsiksid ja suudaksid mõnda tänapäevast kanalit kasutades minuga mulle arusaadavas keeles rääkida. Jälgin suure huviga näiteks Järva-Jaani vallavanema Arto Saare blogi, kus ta regulaarselt oma toimetamisi kajastab.

      Mis kõige tähtsam - sellise inimesega on võimalik väidelda. Ta on läbi selle kanali reaalselt selleks olemas. Muide, ta vastab jooksvalt oma postituste juures isegi anonüümsetele kommentaaridele, kuigi pisut vaoshoitumalt ja soovitades edaspidi endast avalikumalt märku anda.

      Äkki tulekski järgmise asjana meie oma kogukonna seast leida üles inimesed, kes on võimelised leidma ja tootma (nimetagem seda nii) informatsiooni näiteks energiasäästu, renoveerimise jms kohta. Kes omavad kogemusi ning on valmis seda kogukonnasiseselt jagama. Artiklite, postituste, trükiste või kasvõi koolituste näol. Muide ca poolteist aastat tagasi sai täiesti teenimatult pelgalt n-ö nime muutmise idee tõttu selja taga peksa Väino Randver oma kirjutisega "Huvilisele klubi, rahvale rahvamaja". Samas, kui ühe "ebaolulise" ja tähelepanuta jäänud mõttena tõi ta välja hoopis rahvaülikooli taasloomise. Palun väga - esimene reaalne koolitustellimus sellele! Ma toon homnepäev Kundast kohapealt inimese, kes on nõus tahvli ees vabatahtlikult soovijatele oma kohapealsetest kogemustest kortermaja renoveerimisel rääkima. Ma usun, et saaksin klassi täis.

      Võib-olla peaks ka haldusreform algama kodanikest? Nagunii surutakse igalt poolt peale vabatahtlikku tööd - päästjad, toiduabi jm. Me lepime naabrimehega kokku, et lumi lükatud saaks, me käime üheskoos mitmekesti ühe autoga Rakveres tööl, me suudame palju asju ise ära teha ... Nii ma ei saa näiteks üldse aru, milleks on vaja tuhatkonnale inimesele eraldi (valla) valitsust. Seda, et lumelükkamiseks kunagi piisavalt raha pole, saab ka poe kõrval teadetetahvlil kirjutada. Miks me sellest siis otsustamise hetkel aru ei saa ja ikkagi hirmsasti tahame, et kõik samaks jääks.

      Seni, kuni enamus meist ei mõista, et meie ise valime endale esindajad, ehk et meie ise tegelikult korraldame enda elu täitsa ise, ei saa me rääkida mingist kodanikuühiskonnast. Ei ole olemas mingisuguseid umbmääraseid valitsejaid ei ühistus, ei omavalitsuses, ei riigis. On naabrimees, kes vastastikusel kokkuleppel sai volitatud meie mõlema asju korraldama. Kui ta ülbeks läheb või usalduse kaotab või lihtsalt enam ei meeldi, tuleb vastavalt kokku leppida ja naabrimees välja vahetada, mitte selja taga haliseda ja taaskord lollilt tõdeda - aga mina ei saa ju mitte midagi teha. See on ju nii lihtne.

      Muide Alo Lõhmus tõstatas paar nädalat tagasi Maalehes mõtlemapaneva küsimuse: "Olete märganud, kui palju on meie kohalikud juhid hakanud viimasel ajal käsi laiutades osutama kõrgemalt ja kaugemalt tulnud käskudele, justkui oleks tagasi Moskva aeg?" Võib-olla polegi selles midagi olulist või tõstatamisväärset, kuid nii ta ju ongi ...

      Lähen alati ka väga närvi, kui ma näen mõnes väikeses kohas riiki valitsevale klikile omaseks saanud ignorantset ülbust. Needsamad memmed ja taadid siin linnas, kuitahes räpased või vaesed või napakad, on ikkagi kellegi vanemad või vennad/õed. Mind väga väga väga häirib suhtumine, kus santidele vaadatakse ülalt alla ning iga ihurakk kiirgab - noh, igaüks on enda eest ise. Ei ole nii! Sellepärast me olemegi inimesed, mitte loomad, et ei ole nii. Lihtne tööd tegev inimene on jääv nähtus.

      Kusagil paralleelmaailmas elavad aga miskisugused kummalised karjuvad majandusinimesed, kes sittagi ei tee, vahivad tööinimeste tööd erineva nurga alt, mõmisevad rahulolevalt või rahulolematult vastavalt vajadusele ning ühel hetkel kukuvad kõik nagu ühest suust karjuma, et elu on nii hull. Suur osa nendest sureb siis ära, paljud siputavad ning rögisevad agoonias.

      Töö pole aga kusagile kadunud. Lihtne tööd tegev inimene teeb seda edasi, organiseerib oma asjad rahulikult uuesti ära, omades ikka üsna samasuguseid vahendeid ja võimalusi. Ja elul pole viga midagi, ainult et nonde vigisejate kolooniale on kusagil juba jälle uus algus pandud.

      Äkki oleks lihtsalt aeg oma elu organiseerimine tõsisemalt enda kätte võtta.


      Nimi
      Kommenteerimistingimused