Tallinn Tartu Hiiumaa Saaremaa Läänemaa Harjumaa Pärnumaa Raplamaa Lääne-Virumaa Järvamaa Viljandimaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Tartumaa Põlvamaa Võrumaa Valgamaa
Maakonnad
    Linnad ja vallad
      VALI UUDISTE PIIRKOND

      Põnev harrastus toob esile inimeste elusaatused ja paikkonna mineviku

                           
      Põnev harrastus toob esile inimeste elusaatused ja paikkonna mineviku
      Scanpix

      Suguvõsauurimine ehk genealoogia on põnev harrastus, mis toob esile inimeste elusaatused ja paikkonna mineviku.

      See rahuldab inimeste tunnetuslikke ja kultuurilisi vajadusi, loob identiteeti.

      Milleks suguvõsa uurida?

      Lisaks professionaalsetele ajaloolastele tegeleb tänapäeval mineviku uurimise, mõtestamise ja kirjapanemisega ka rohkearvuline harrastusajaloolaste seltskond. Nende üks populaarsemaid tegevussuundi on suguvõsauurimine ehk teaduslikus kõneviisis genealoogia.

      Tänapäeval kuulub genealoogia ajalooteaduste hulka, kus uuritakse kindlate meetodite ja allikate baasil suguvõsade, perekondade ja üksikisikute põlvnemist ning sugulussuhteid. Läbi ajaloo on suguvõsade uurimisel olnud kas usundiline, praktiline või harrastuslik alus. Varajastes ühiskondades oli päritolu tundmises oluline selle seos usundilise maailmavaatega, eriti esivanemate kultusega.

      Seevastu keskajal ja hiliskeskajal oli näiteks Euroopas oma päritolu teadmine tähtis õiguslike ja varanduslike suhete reguleerimisel, kuna päritolu võis anda teatud kindlaid privileege - tiitleid, võimu, varandust jne.

      Praegusel ajal ei ole genealoogia fookuses ei usundisuhted ega ka varanduslikud probleemid. Nüüd võimaldab suguvõsauurimine rahuldada inimeste tunnetuslikke ja kultuurilisi vajadusi, seega on sellel eelkõige harrastuslik tähendus.

      On ju huvitav teada, kes olid meie esivanemad, kus nad elasid ja millega tegelesid. Tihtipeale selgub, et ammused tuttavad osutuvad sugulasteks. Värskendatakse suguvõsalegende ja avastatakse, et kauge esivanem on olnud teisest rahvusest ja tulnud siia väga kaugelt.

      Eestlaste esimesed uurimused

      Varasemal ajal oli Eestis suguvõsauurimine peamiselt baltisaksa aadliperekondade ja kirikutegelaste huviks. Nii nagu mitmetel muudel elualadel, said eestlased ka suguvõsade uurimises innustust baltisakslaste samalaadsest tegevusest.

      Esimesi suguvõsaloo andmete kogumise katsetusi tegid eestlased juba perekonnanimede panemise ajal 19. sajandi esimesel poolel.

      Õige hoo sai eesti suguvõsade uurimine aga 20. sajandi algusaastatel. Teedrajav oli eesti genealoogia isaks nimetatud Nõo luteri koguduse pastori Martin Lipu tegevus. 1903. aasta veebruaris avaldas ajaleht Tartu Postimees tema üleskutse ja palve suguvõsade uurimiseks ning tema abistamiseks vajalike materjalide kogumisel. Veel samal aastal ilmus ajalehes Martin Lipu kirjutis Tartu köstrist Michael Ignatiusest (1710-1776), kus esitati viis põlvkonda köstri eellasi ja järglasi. 1906. aastal ilmus eraldi raamatuna Lasva mõisa rentniku Peeter Lensini uurimus „Sinihallika omad ehk Lensinite perekonnaraamat", milles on enam kui saja isiku eluloolisi andmeid. 1907. aastal Martin Lipu sulest trükis ilmunud raamat „Masingite suguvõsa" sisaldab pastori ning kirja- ja keelemehe Otto Wilhelm Masingu perekonnaloo. Selle raamatuga tahtis autor välja selgitada ajaloolist tõde ja teada anda, et eesti päritolu ei ole vaja sugugi häbeneda.

      Alustada tuleb iseenda teadmistest

      Kirjutage välja kõik teadaolevad esivanemad ja teised sugulased koos sünni- ja surmakuupäevadega, sünni- ja elukohtadega.

      Samuti pange kirja sugulaste matmispaigad, sest ka hauatähised kõnelevad. Küsitlege eakaid sugulasi. Uurige, mida nad teavad teie esivanematest.

      Kas keegi on juba suguvõsaskeeme koostanud? Mõnikord on abi esivanematega samades paikades elavatest või seal elanud inimestest.

      Tööga on kiire, kuna kaugemat minevikku mäletavad eakad inimesed võivad manalasse variseda ja siis ei ole enam kelleltki küsida.

      Vaadake läbi kodus leiduvad perekonnapaberid. Nende hulgas võib olla matusetalituste laululehti ja palju muud kasulikku. Vaadake koos teiste sugulastega läbi nende kodudes olevad samalaadsed dokumendid. Otsustage, millise esivanema sugupuud hakata kõigepealt koostama. Võib ju isaliini asemel uurida hoopis emaliini. Peale selle on teil ka isaja emapoolsed vanaemad oma suguvõsadega.

      Soovitan alustada esivanemast, kelle järglasliinide kohta on olemas kõige rohkem andmeid. Muidugi saab üheaegselt uurida ka mitme esivanema järglaskonda. Sugupuule või suguvõsaskeemile lisage inimeste fotosid, eluloolisi andmeid ja isiklikke mälestusi.

      Samuti koguge andmeid talude ja külade kohta, kus teie sugulased on elanud. Olge leidlikud, inimeste elulooliste andmete allikad on piiramatud. Hindamatuteks abimeesteks on mäluasutused oma kogudega: raamatukogud, muuseumid ja arhiivid.

      Liikuge oma uurimistööga samm-sammult ajas tagasi.

      Sugupuu esmane kujundamine

      Olles välja selgitanud uuritava suguvõsa kõige varem elanud teadaoleva esivanema nime ja muud eluloolised andmed, kantakse lisaks järglasskeemi tema abikaasa ja lapsed. Naisterahvaste puhul on otstarbekas märkida sünnijärgne perekonnanimi, sest üldjuhul on nad abiellumisel saanud mehelt uue perekonnanime. Kui esivanemal oli mitu abikaasat, siis näidatakse ära ka nemad koos ühiste lastega. Samamoodi kantakse skeemi laste abikaasad ja lapsed nii meeskui ka naisliinides, olenemata perekonnanimest. Selliselt toimitakse niikaua, kuni on veel uusi andmeid erinevate liinide järeltulijate kohta. Sageli tuleb mitmeid kordi külastada neidsamu inimesi, kelle käest on juba varem andmeid saadud. Uurimise käigus tuleb ette, et varasematesse skeemidesse tuleb sisse viia täiendusi ja parandusi.

      Loo järg jaanuarikuu vallalehes


      Nimi
      Kommenteerimistingimused